PALUN ÄRA LOE SEDA POSTITUST!

SA LUGESID!

Te ilmselt arvate, et Markil pole ilmselgelt enda eluga midagi paremat teha kui jälle blogi kirjutada.
Teil on arvatavasti õigus. Kell on jälle õhtu ning on kaks asja millele ma mõelda suudan. (kirjutasin, et kell on õhtu kuna kell on hetkel 3 öösel aga ma laen üles enda postitused enamaltjaolt hommikul)

1) Kuidas tänane (reedene) koolipäev täieliku südamerahuga ära skeemida?
2) Kuidas ma edaspidi koolist koju saama hakkan?

Sellele esimesele küsimusele ma suudan mingi loogilise lahenduse leida kuid teine küsimus paneb mind sügavalt mõtlema.
Nimelt...
Nagu enamus minu tutvusringkonnast teavad, ma elan suhteliselt pärapõrgus. Tegu on elamurajooniga Karla külas, Jüris. Vabatahtlikult pole veel mitte ükski minu sõber siia enda jalga tõstnud. Kodunt kooli on vahemaa umbes 2 kilomeetrit ning marsapeatusest umbkaudu pool kooli ning kodu vahelisest distantsist. Seda marsruuti olen ma läbinud juba pea 7 aastat. Vahepeal rohkem kui 4 korda päevas. See ei tundugi kõrvaltvaatajale nii hull, ega ju? Selle kõige juures on üks suur AGA. See "aga" kujutab endas ette seda, et see teekond jookseb täpselt surnuaia kõrvalt. Just nimelt, lugesite õigesti! SURNUAIA. Niipalju kui ma ka sooviks, seda lugu ei saa lühidalt kokku võtta ning ma tunnen, et ma pean seda just teiega jagama.
7 aastat on päris pikk aeg. Selle ajaga jõuab nii mõndagi näha, tunnetada, kogeda. Ning selle seitsme aastaga ma olen kogenud palju. Let's start off easy, shall we?

Ma usun kummitustesse. Ma usun enamvähem kõike mis on üleloomulik. Ma ei mõtle üleloomulikku selles mõttes, kui ma olin umbes 7 aastane siis mu vana-vanaema viis mu mingisuguse "ravitseja" juurde, kellel pidavat olema "üleloomulikud" võimed ning tema pidavat parandama minu olematuid maohaavu. EI. Üleloomuliku all ma mõtlen kummitusi, poldergeiste, suures plaanis igasuguseid paranormaalseid nähtuseid.
Ning seitsme pika aasta jooksul olen ma saanud kinnitust nende olemasolule.
Ma arvan, et ma käisin vist viiendas klassis kui mul oli esimene kokkupuude millegi kahtlasega täpselt surnuaia kõrval. Kell oli saanud umbes kuus ning ma tulin koolist. Jõudes surnuaia kõrval olevale teele ma hakkan tundma, et miski nügib mind. Jõuliselt. Sellel "asjal" oli ilmselgelt tõsi taga sest pealtvaatajaile ma võisin ilmselt meenutada alkohoolikut, viiendas klassis käivat alkohoolikut. See "asi" lükkas mind kaks korda lume peale pikali sest selle jõud oli suur ning viiendas klassis käivat sitahäda pole ka mingisugune eriline kunst pikali tõmmata. Ma olin shokis. Ei hakka siinkohal isegi keerutama ning ütlen, et jooksin Usain Bolti kombel koju, tilgad taga. Elu hirmsaim kogemus, esimesel kokkupuutumisel.

See pole just kõige haruldasem juhus kui sa kõnnid koju ning tunned, et keegi justkui jälgib sind, üritab sulle järgi kõndida/joosta. Kuid sellel kõigel on ka positiivne pool. Pühade ajal on pimedas sellest surnuaiast mööda kõndida lummavalt ilus. Tulede meri katab lund ning kodutee muutub natukenegi valgemaks. Just meenus ka üks seik sellest, kuidas tulin õhtul trennist koju. Aastaajaks oli hiline sügis ning väljas juba üsna pime. Jõuan surnuaia juurde kui näen umbes viit inimest askeldamas ühe haua juures, kõik riietatud musta, küünlad käes. Kuna kell oli umbes üheksa siis jäi mul arvata ainult kahte varianti, kas nad on tulnud küünlaid tooma või on tegu mingisuguse sektiga kes peab rituaale. Kurat seda teab ning tagantjärgi mõeldes, parem ongi, et ma ei tea. Mul on umbes käputäis julgeid sõpru, kes on julgenud minujuurest koju kõndida leppides kurva faktiga, et nad peavad kõndima surnuaia kõrvalt. Müts maha nende ees.

Nagu ma ennist mainisin, 7 aastat on pikk aeg. See on mõjutanud mind, minu uskumisi. Koju kõndides pilkan alati silmanurgast surnuaeda ning ootan, millega see müstiline paik mind järgmiseks üllatab

Take care

(lisatud hiljem) Suur shoutout mu klassivend Carlos Kirtsile, kelle nime ma lubasin blogis mainida sest ta arvas, et see aitab tal naisi saada. Võta heaks, kallis klassivend :)

The perks of being ME

Hei

Kõigepealt ma vabandan nende inimeste ees, kes on mulle pidanud kirjutama ja meelde tuletama a'la et, "sul on blogi ning oleks tore midagi uut vahepeal lugeda". Ma ei hakka keerutama ning lihtsalt ütlen, et pole jõudnud midagi postitada üleliigse aja puudumise ning idee/motivatsioonikriisi tõttu. Vabandust. It happens!

Kuid,

Paljud inimesed on hakanud minuga suhtlema puhtjuhuslikult, neil pole vaja, et ma nende järjekordset eventi "laigiksin" või aitaksin nende koeral mingisuguse "Miss Kont 2014" võistluse kinni panna. EI. Nad on hakanud minuga ise suhtlema ilma mingisuguse eesmärgita. Ja see meeldib mulle. Mulle meeldivad uued ja huvitavad inimesed. Küsimustele on tore vastata ning küsimusi ise küsida niisamuti tore. Aga küsimustele nagu:

*millega sa tegeled?

*millised on su iseloomujooned?

*kirjelda oma perekonda?

*millal sa sündinud oled?

*mis su koera nimi on?

•tõstab valge lipu üles•

ANNAN ALLA! Ma ei jaksa enam ükshaaval nendele küsimustele vastata seega kirjutan siia pikalt ja laialt endast.

Mu nimi on Mark Trell. Mul ei ole keskmist nime kuigi ma seda väga oleksin soovinud. Ma olen sündinud 08.11.1996, mis teeb minust praeguseks hetkeks juba täisealise inimese (vanus on minuarust kõigest number). Mul on väga tore ema ning parimad vanavanemad(kes mu sünnipäeval käisid on faktiga kursis), minitaks nimega Berry, garfieldi laadne kass Kitty ja jänes, kes on meil elanud umbes 2 aastat nüüdseks ja mul pole endiselt õrna aimugi mis tema nimi on. Mul on kaks nooremat õde kellest noorema ma lubasin tema sünnil ära hellitada ning seda lubadust olen ma täitnud. Shit do I regret that! Ma olen terve elu tüdrukutega paremini läbi saanud, ma tõepoolest ei tea miks see nii on. Sellest lähtuvalt on mul parim sõbranna, Erika. Tema teab valdavat osa minu elust ning mina tema elust. Meie iseloomujooned on sarnased seega me tajume teineteist suurepäraselt. Mul on avatud silmaring seega ma suudan suhteliselt igas aktiivses eluvaldkonnas kaasa rääkida. Ma ei pea kunagi pikka viha. Olen üritanud. See lõppes sellega, et me saime umbes kuu aega hiljem juhuslikult kokku ning hakkasime teineteisele otsa vaadates naerma. Rääkisime asjad rahulikult lahti ja tänase päevani me suhtleme ning küsime teineteiselt nõu. Rääkides sellest, ma olen suurepärane kuulaja ning nõuandja. Panna mulle kleit selga, kiht meiki näkku ja saata tv3 stuudiosse saaks toreda seriaali "Kartulid ja Mandariinid"

(okei, võibolla pole see vaatepilt just nii ilus kui see vaimusilmas paistis)...

Jah, see olen mina kleidiga, paremaltpoolt teine. Täpselt meie keskel on Erika ning ülejäänud crew on väike osa mu vapustavast klassist. Mu klass on absoluutselt kõik mida üks inimene võib enda ellu tahta. Parim sats!

See on kõik mida ma siin soovin avaldada enda eraelu kohta :)

Mul ei ole kindlat lemmikfilmi kuid kui panna kokku esikolmik koosneks see järgnevatest filmidest:

1) Armageddon (peaosas Bruce Willis)

2) Üksinda kodus 1&2

3) Wanted (Angelina Jolie, Morgan Freeman jne)

Mu lemmik artist on vaieldamatult Ed Sheeran. Ma ei teagi mis teema sellega on, kuid mul ei ole kindlat muusikazanri, mida regulaarselt kuulaks, seega ma kuulan muusikat uksest ukseni, räpist dubstepini. Ma olen kohati väga otsustusvõimetu, näiteks toidupoes, valida vaniljejäätise või shokolaadijäätise vahel. Samuti ei ole ma suutnud veel ära otsustada kelleks ma saada tahan. Sisimas ma tean, et ma tahaksin saada lennukipiloodiks kuid vaadates mu matemaatikahinnet siis sellele unistusele me võime küll punase rasvase kriidiga kriipsu peale tõmmata. Kui kurb :(

Aga kuna kell on juba 1.44 siis ma võtan selle jutu kokku sellega, et kui te tahate kellegile niiväga ise kirjutada siis olge julged, inimestes võib peituda palju sellist mida nad välja ei näita ega blogikombel letti lao.

Take care :)

"I can't change, even if I try, even if I wanted to, my love, my love, my love"

Me vajame Eestisse selliseid inimesi. Me vajame selliseid inimesi nagu on Ameerikas Macklemore, Madonna või näiteks Lady Gaga. Mis on neil kõigil ühist veel peale selle, et nad on avalikusele tuntud või neil on suurepärane hääl ning repertuaar? Nad võitlevad samasooliste õiguste eest. Nad liiguvad ajaga kaasa ning mõistavad, et tänapäeval on gaycommunity niivõrd laiaulatuslik ning suure haardega, et peagi on sellest võimatu kaarega mööda vaadata ning mis peamine, nad lepivad sellega.

Ma ei kirjuta seda postitust selleks, et kellegi arvamust mõjutada vaid selleks, et näidata teile enda seisukohta läbi elava näite. Lugu on järgmine(nimed jätan privaatsuse tagamiseks mainimata) :

Lugu käib ühest minu perekonnaliikmest. Ta on olnud olemas nii minule kui ka minu emale lapsepõlvest saati, ta oli meiega kui meil olid rasked ajad või kui meil oli  kõhklusi millegi suhtes. Ta on lõpetanud ülikooli magistrikraadiga(mis on Eestis VÄGA KÕVA SÕNA) ning on ka seal õppejõud. Lisaks sellele, et tal on tapvalt hea stiil on ta ka esindanud Eestit võistlustantsu võistlustel ning tema tantsupartneriks on Eestis väga tuntud inimene (nad saavad siiamaani väga hästi läbi). Ta õpetab koreograafiat väga mainekas koolis, koolis, kuskohast pärineb meie näitlejate eliit, nagu näiteks Ott Sepp ning Märt Avandi ja seda kõike vaid hobikorras. Ta elab eramajas, väga kallis ning prestiizses elurajoonis Tallinnas ning on seda saavutanud vaid enda tööga. Ta elab sarnaselt Sinu vanematega täiesti normaalset ühiskonnaelu. Praeguseks hetkeks on Teil silme ees pilt meesterahvast kellel on hea stiil, ta oskab tantsida ning elab ilusas majas, kallis rajoonis. Ühesõnaga, täiesti tavaline meesterahvas. Mainimist väärt on ka tema töökoht. Nimelt töötab ta ühe riigiettevõtte tähtsa valdkonna juhtiva esindajana. Te ilmselt mõtlete, miks ma kirjeldan siin enda perekonnaliikme elu, "ta on ju täpselt selline nagu minu isa või vanaisa?" Aga paraku ta ei ole. Nimelt on ta homo. Tal on mees, kellega ta on koos elanud minu ema sünnist saati, mis teeb peagi 37 aastat ning mis on samuti Eestis (suures plaanis vaadatuna)VÄGA KÕVA SÕNA! Kui Su silme ette tuli suurelt ja punaselt ERROR ning sa ei suuda olla tolerantne homode vastu siis sa võid siinkohal mu blogi kinni panna. Aga miks on Eesti rahvas siis samasooliste kooselu vastu? Ta on ju täiesti tavaline inimene. Ta ei nõua enda õigusi vanalinna tänavatel, käes kirju lipp? Ta on tunduvalt kasulikum isik ühiskonnas, kui see kesk-eri haridusega 20 aastane muulane, kes töötab McDonaldsis ning protesteerib hetkel, kaks kätt taeva poole, Toompeal tulihingeliselt homode kooselu vastu, teadmata seda, et just tänu homole on tal head töötingimused, et Õismäel enda kahetoalises inimväärset elu elada. Miks jäävad homod heteroinimestele pinnuks silma? Ta ei vägista, tema panus ühiskonda on märkimisväärne ning ometi jäävad nad ette. Vanalinnas ringi kõndides me ei näe kuigi tihti paari mees/naissoost indiviidi amelemas ning nad ei kirjuta memuaari enda sekselust teise samasoolisega.

Õnneks on näha, et tänapäeva noored on suhteliselt tolerantsed ning nad mõistavad, et homoseksuaalsus ei õõnesta kuidagi seda püramiidi, mis iidsetel aegadel sai tehtud, näitamaks inimestele, mis on õige ning mis on vale. Miks peaks see sind häirima, kallis  maksumaksja? Lase käed alla, hüppa vabakalt number 6 trolli peale ning sõida koju. Ava palun enda silmad, kooseluseadus läheb läbi varem või hiljem, meeldib see sulle või mitte.

Kui keegi soovib arutada minuga sellel teemal või kui kellegil jäi mingisugune osa arusaamatuks, siis võite vabalt kirjutada mulle Facebooki (Mark Trell) ning võite ka feedbacki anda ;)

Take care

Lugu sellest, kuidas mul õnnestub jumala maapealse asemikuga peagiühte õhku hingata

Me valetame

Mina valetan

Sina valetad

Me kõik valetame

Aga mis on siis ausus?

Tegelikult on nii, et viimasele küsimusele te siit vastust ei leia, see on vaid idee, idee mis üritas mu peast väljapääsu leida juba pikemat aega. Vabandust

Tegelikult räägin ma loo ühest mehest. See mees ei ole päris tavaline. Ta suudab teha imesi. Kui tema teeb suu lahti siis rahvas kuulab, kui tema teeb ühe viipetaolise liigutuse siis rahvas plaksutab, kui ta midagi tahab siis jäämäed sulavad ning Ukrainas sõlmitakse vaherahu. Ta ei ole tavaline. Kui te praeguseks juba arvate, et minu jutt käib mingisugusest kirikuõpetajast, Jumalast või Rooma paavstist siis te eksite. See mees on oluliselt lihtsam. Annan veel vihjeid. Tema mõjutusvahendiks on risti asemel kitarr, lemmikjook on õlu ning võib ka mainida, et punapea kohta näeb ta kuradima hea välja. Lõi palju selgema pildi, eksole? Aga jah. ED SHEERAN TULEB LÕPUKS EESTISSE! TA ON PEAGI MEIE JUURES! Aga tänane postitus räägib pigem sellest, kuidas ma sain pileti kõiksevägevama kontserdile. Lugu algas sellega, et pea 5 tundi enne piletite väljatulekut ei teadnud ma sellest veel midagi, et selline indiviid võib üldse Eestimaa pinda külastada. Tegin lahti twitteri ja kõik ajasid ühtäkki taga mingisugust seisukohta. Üsna pea viisin ma ennast asjadega kurssi ning kilkasin nagu väike poiss üle maja, kui sain valgustatud, kellega on tegu. Kontsert toimub meie õlletehasenimelises kontserdimajas ning ma ei pea seda kokkusattumuseks. Edile meeldib õlu, Saku on õlu, pole küsimust (illuminati confirmed) Juba tol momendil ma teadsin, et ma pean selle pileti saama. See oli minu tungiv soov ning kuna südaööl tulid piletid välja, jäin ma ootama koolipäeva, et pilet endale soetada. Järgmisel päeval oli minu õnnetuseks juba KÕIK SEISUKOHAD VÄLJA MÜÜDUD! Ma olin pettunud ning seda oli minu näost ilmselgelt aru saada. Kuid juba järgmisel päeval läks mul hästi ning müüki tulid lisapiletid. Helistasin valguskiirusel emale ning palusin tal piletid ära osta. MA EI SAANUD JÄLLE SEDA PILETIT, sest ema oli pin-kalkulaatori koju unustanud ning ilma selleta seisab meie perekonnas viimnegi elutegevus. Seega ma olin taaskord pettunud. Halvad inimesed olid jälle teinud minu võimalused nullilähedaseks. Kuid umbes 2 päeva hiljem sain ma JÄLLE häid uudiseid. Mingil põhjusel ei olnud osadel inimestel läinud makse läbi ning jälle oli pileteid. Ja tormasin alumisele korrusele(minu tuba on kahekorruselises majas teisel korrusel) ema juurde ning PÕLVITASIN (lihtsalt mainin siinkohal ära, et ma ei ole varem enda emalt kunagi midagi nii tahtnud, et ma peaksin tema ees põlvitama) ning anusin et ta piletid ostaks. Ta jättis pin-kalkulaatori siis tööle. Milline ebaõnn. Kuid järgmisel päeval koju tulles oli tal kurb nägu peas, ma küsisin, mis lahti ning vastuseks tuli "sa oled suutnud mind taaskord vaesemaks teha" ning ulatas mulle kaks seisukoha piletit.

Minu aasta võib lugeda kordaläinuks. Siinkohal oleks vist sobilik vabandada inimeste ees, kes piletifirma vea tõttu pidid enda piletist loobuma ning sellega avanes mulle võimalus. Andke andeks ja aitäh teile :)

Take care

Mark

"Kui loll võib inimene olla" - Peeter Oja

Täna oli vaieldamatult selle suve kõige, piltlikult öeldes, veidraim päev. Ma ei teagi täpselt kas ma peaksin alustama faktiga, et ma käisin kell 4 hommikul rulluisutamas või faktiga, et pea kell 5 hommikul läksin ma majauksest sisse ja mulle vahtis esikus otsa õng ning mina, enda lolli aruga läksin kalale? Nii kahtlane kui see ka ei tundu siis ma tõepoolest käisin enne kuke kiremist(loe: ema ärkamist) kalal. Pakkisin enda kolm asja kokku ja asusin teele. Magamata ning kell 5 hommikul läbida pea 3 kilomeetrine tee tundub kergelt öeldes brutaalne, siis valisin enda truuks suksuks ema lilla ratta. Ja nüüd kujutage ette pilti, kus üks seitsmeteist aastane jõmpsikas liigub lilla ratta ja õngega Jüri auguliste uulitsate vahel. Kuna kala, erinevalt minust hindas kallist uneaega ja ei hakkanud minu konksu otsa riputatud saiakuulikest nosima, järgisin ma traditsioonilisi kalamehe tavapärasi, nimelt lauset: "Kui kala ei võta, võtab kalamees." Ja nii oligi minu pooleteisetunnine kalastusretk leidnud enda lõpu. Tagantjärele mõeldes oli kaladest kahju, sest see sai oli tõepoolest hea. Lollid kalad.

Eraldi mainimist tänases postituses on väärt ka üks tütarlaps, kellega ma puhtjuhuslikult sotsiaalmeedias suhtlema hakkasin. Tegu on äärmiselt andeka tüdrukuga, kelle tegudest te ilmselt olete suures plaanis kuulnud. Tegu on inimesega kes andis mulle motivatsiooni kirjutada justnimelt see postitus. Tütarlapse nimi on Liis Oksa, kuid ilmselt te teate teda ka kui Eesti blogijate jumalannana, võtke siis seda kuidas soovite. Tasub ka mainimist tõsiasi, et minu blogi peaks saama lähipäevil taolise välimuse tänu tema abile

Kas on veel midagi seksikamat kui see pilv seal üleval? :)

Kes ei ole Liisi blogimisega kursis siis soovitan kindlasti lugeda sest need lood on kergelt öeldes suurepärased.

Liisoksa.blogspot.com

Mäletate, kui ütlesin eelmine kord, et tegi on minu viimase postitusega? Ma valetasin, shame on me!

Take care :)

Promise me you won't cry, this is our last goodbye...

Hei :)

Kas te olete ka kunagi olnud nii sügaval masenduses, et te ei tea mida enda pealtnäha lihtsa eluga peale hakata? Sellises faasis, kus kell on pea 2 öösel, te teete ööpimeduses suitsu, kuulate kõrvaklappidest mingi Ameerika ülemakstud artisti poolt kirjutatud nutulaule ning mõtlete "mis edasi?" Kuradi kahju on tunnistada, aga mina jõudsin just sinna faasi, kus ma ei tea mida enda edasise eluga ette võtta. Võttes minu loo lühidalt kokku, siis ma kaotasin pea kuu aega tagasi endale seni armastatud elu. Terve see maailm kus ma elanud viimased poolteist aastat olin äkitselt lõhkes ja ma jooksin, jooksen tänase päevani ringi nagu peata kana ning ei tea mida ette võtta. Ma ei ütleks, et ma olen väga nõrk inimene ja ei suuda stressi ega äkitseid muutusi taluda aga praeguses momendis on ka minu elu peapeale pööratud ja ainus mis ma hetkel tahaks on asi mida ma ilmselt enam mitte kunagi ei saa, nimelt enda vana elu tagasi, kus kõik oli veel hea ja organiseeritud. Selles elus oli palju vigu aga ei olnud sitta, mida ei andnud lappida, nagu alati. Praegu olen ma äärmiselt õnnelik, et mul on enda ümber inimesed, kellele ma natukenegi korda lähen ning kes rabavad tööd teha, et ma sellest urkast (loe: masendus) välja tuleks.
Mulle meeldis blogida kuid ma kahtlen, et teile meeldis tihtipeale mu halamist enda persekukkunud elu kohta lugeda seega teen ühepoolse ettepaneku jätta see postitus viimaseks mille ma kirjutan :)
Aitäh kõigile kes viitsisid lugeda ning aitäh kõigile kes mulle kirjutasid ning mu 10. klassi taset kirjutamises positiivsete sõnade/mõtetega kostitasid.

Take care :)
Mark

It's not that hard to get your life on track when you have great company around you

Hei

Eelmisest blogimisest on möödas täpselt NÄDAL JA 1 PÄEV ja kui mulle eelmise blogi kirjutamise ajal tundus nagu ma oleks just ühe Tallinna kurikuulsa kurikavenna käest tema külmrelvaga vastu kukalt ühe korraliku laksu pikki kukalt saanud siis nüüd on asjad võtnud hoopis parema pöörde. Ma jõudsin täpselt KOLM päeva tagasi esimest korda randa, nüüd tagantjärele mõeldes on see suhteliselt masendav kuid nende kolme päevaga, mis ma olen seal Pirita rannas lebotanud ning elu paremate külgede peale mõelnud, ma olen saanud VÄGA PALJU uusi tutvusi ning vanad suhted sõpradega sain ka üles soojendatud. Ma ei kujutaks ette, mida ma ilma sõpradeta antud ajajärgul teeks. Kurat, mu koduhoovi tagaõuel ei kasva isegi paraja pikkusega puud kuhu nöör otsa riputada ning selle otsas peapidi veidi aega kõlkuda. Kaalume seda varianti ehk 5 aasta pärast.
Long story short, minu elus on olemas inimene taaskord, kelle nimel tasub pingutada. TA ON LIHTSALT SUUREPÄRANE. Me räägime vahetpidamata ning suures osas tänu temale sain ma enda vana elurutiini tagasi ning üritan igast päevast viimast välja pigistada. Isegi see lugu kuidas me kohtusime on hämmastav kuid tegelikult see backstory polegi ehk niiväga oluline kuid te teate mind, alkohol ja parimad inimesed käivad käsikäes ning just alkoholi juues ma teda kohtasingi. Polnud just parim viis suhtlemiseks alustamisega kuid antud hetkel mul paremat varianti varrukast välja võluda ei ole. Mitte, et mulle meeldiks propageerida noorte alkoholi tarvitamist kuid oleme siinkohal täiesti ausad, kanepi suitsetamisest ja Kolumbiast toodud kõrgehinnalise jahu kõrval näib pudel Eesti viina nagu paradiis. Shit, mu isa patsutas mulle ligi kuu aega tagasi õlale, kui ma ütlesin talle, et ma eelistan viina igasugusele muule kraamile, mis tänapäeval tänavatel liigub. Ja ta ei teinud isegi teist nägu, kui ma ütlesin, et ma tarbin teiste omavanustega alkoholi, isegi mingit pikka loengut viina valmistamise protsesside ning hirmuäratavaid lugusi Wismari haigla telgitaguste kohta ei tulnud. Good parenting, Dad :)
Siiski juhtus üks huvitav asi ka minuga. Nimelt olin üleeile Viru Keskuse bussiterminalis ning kaks mulle tundmatut tütarlast tulid minu juurde ning hakkasid rääkima, et nad on mind juba ammu Twitteris jälginud ning nad lugesid mõlemad mu blogipostitused läbi. Ma tänasin neid viisakalt, me kallistasime ning ma läksin bussipeale, et minna randa, kus mind sõbrad ootasid. See oli imelik aga samas huvitav ja ehk isegi veidike naljakas. Kui te peaksite ka seda postitust lugema, siis te olete toredad tüdrukud ja te võite mulle kirjutada :) Aga kell on juba 5.33 ja ma tõmban otsad vaikselt kokku. Võite endiselt alla kirjutada, mida te sellest postitusest arvate jnejnejne

Take care :)

Ta on sinust parem ainult siis, kui ta ise arvab, et ta ei ole sinust parem

Tere jälle

Ausaltöeldes ei olnud ma esialgu eriti vaimustuses blogi kirjutamisest kuid see tundub päris tore ning seda tehes tekib selline vabastav tunne, tunne mida ei anna sõnadega kirjeldada. Ma ei suuda teid ära tänada, kui palju see mulle tähendas, et teist, lugejatest, väiksem osa mulle facebooki kirjutas ning positiivset vastukaja andis. See andis mulle motivatsiooni ja ka hingerahu teatud määral, saades teada, et absoluutselt kõik mida ma puutun ei lähegi totaalselt perse. AITÄH TEILE

Igatahes
Viimasest blogimisest on möödas 2 päeva ning selle aja jooksul on juhtunud ikka VÄGA palju asju, kahe päeva tipphetkeks oli Sannu sünnipäev mida võis kohati võrrelda mõne märulifilmi võtteplatsiga. Antud hetkel oli mul sünnipäevalapsest kahju, sest kes ikka tahaks, et keegi sinu sünnipäeval pudelikaelaga "roosi" saab. Aga see oli ka selle peo kõige mannetum hetk, kus kõik vajusid kahte rühma ning asjade klaarimiseks läks. Pikemas perspektiivis oli see pidu siiamaani aasta parim, hands down! Samas olen ma saanud selgeks ka selle vaheajaga, et ilmselt see suvi ongi ainult drinking games and bonding. Aga ma ei saa ka öelda, et ma kurdaks. Terve see rahvas, kellega ma olen viimased nädal aega kaasas jõlkunud ning kellega koos olen ma oma muresi viinapudelisse uputanud on lihtsalt PARIMAD. Tänu nendele ma olengi saanud ma edasist motivatsiooni, olen leidnud palju uusi tuttavaid ning lihtsalt saanud peale teatud olukordi enda elu rajapeale tagasi, mitte, et ma väidaks, et iga kahe päeva tagant poole liitrine viin hingealla tõmmata ning kuskil laaberdada oleks hullupööra mõistlik tegevus aga see on ikkagi parem kui kodus passida ning tühiste asjade pärast masetseda. Once again ma tõestasin enda jaoks ära selle, et ALKOHOL AITAB!
Ma ei kujuta ettegi, kas ma nüüd suutsin teha teise postituse piisavalt põneva, sest tihtilugu on nii, et esimene on hea ning teine võib totaalselt aiataha minna, seega te võite mulle endiselt teada anda ;)

Take care :)

Elu on auklik nagu Tallinna tänavad

Ma ei hakka kirjeldama ennast ega pikalt rääkima kes ma olen. Ma olen 17 aastat vana poiss who happens to be single. See vist ongi kõik mida teil oli alustuseks vaja minukohta teada. Ma ei taha isegi tegelikult teada, kuskohast mul tuli kell 23.38 mõte hakata blogi kirjutama. Ju siis mul pole enda eluga midagi paremat peale hakata.

Alati olen ma olnud arvamusel, et kui sul ei ole millegist kirjutada, siis ära tee seda parem üldse. Palju õnne Mark, sa oled nüüd ise üks nendest debiilikutest, kes kirjutavad täiesti mõttetut teksti mida suure tõenäosusega keegi ei loe. Terve see nädal on olnud kui saatanast. Tegelikult te ei kujuta ettegi, mida teeb nii lühikene aeg nagu ÜKS AASTA inimesega ja tema harjumustega. See on lihtsalt masendav. Sa oled esimesed nädal aega KINDLASTI rivist omadega väljas ning nuputad, mida enda masendava ning ideedest tühja eluga peale hakata. Tugevamad meist ilmselt arvaksid, et trenni minemine oleks parim lahendus, nõrgemad arvaksid, et söömine aitab kuid olles kogenud nädal aega maapealset põrgut tsükli näol, ALKOHOL AITAB. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis ma ei saa siiamaani aru, kuskohast ma sellise rahasumma leidsin, et see nädalaga maha juua. Alati olen ma mõelnud, et kust kuradi kohast saavad regulaarselt pealesuitsetavad "potheadid" raha selle rohelise mõjuaine ostmiseks. Üheks teooriaks jäi kodunt mõttetu kraami varastamine ning selle pandimajja viimine kuid kui palju olete te näinud pandimaja uksetaga inimesi mingi mõttetu pahnaga, lootes see  tühisteks eurodeks vahetada ning selle eest kalli hinnaga muru kokku osta. Mitte kuigi palju, ega ju?
Seega ma arvangi, et tänada tuleks emme-issi rahakotte ning vahest ka vanaema poolt antud taskuraha, mis läks lootuses, et nende lapselaps ennast pilve suitsetamise asemel jäätist ostma läheb. Well guess what granny, su lapselaps on stoner! Ei pea olema just raketiteadlane, et selliseid asju teada. Kuna kell on juba 12 läbi pea 10 minutit tõmban ma otsad kokku ja helistan tagasi neljale inimesele, kes pidasid vajalikuks mulle helistada selle 20 minuti vältel mis ma siin kirjutasin. Kuna see oli mu esimene blogipostitus, siis te võite mulle facebooki isikuliselt või aski anonüümselt selle postituse kohta kirjutada. Mu nimi on endiselt Mark Trell ;) Loodetavasti ei jää see minu viimaseks postituseks jne

Take care :)