Promise me you won't cry, this is our last goodbye...

Hei :)

Kas te olete ka kunagi olnud nii sügaval masenduses, et te ei tea mida enda pealtnäha lihtsa eluga peale hakata? Sellises faasis, kus kell on pea 2 öösel, te teete ööpimeduses suitsu, kuulate kõrvaklappidest mingi Ameerika ülemakstud artisti poolt kirjutatud nutulaule ning mõtlete "mis edasi?" Kuradi kahju on tunnistada, aga mina jõudsin just sinna faasi, kus ma ei tea mida enda edasise eluga ette võtta. Võttes minu loo lühidalt kokku, siis ma kaotasin pea kuu aega tagasi endale seni armastatud elu. Terve see maailm kus ma elanud viimased poolteist aastat olin äkitselt lõhkes ja ma jooksin, jooksen tänase päevani ringi nagu peata kana ning ei tea mida ette võtta. Ma ei ütleks, et ma olen väga nõrk inimene ja ei suuda stressi ega äkitseid muutusi taluda aga praeguses momendis on ka minu elu peapeale pööratud ja ainus mis ma hetkel tahaks on asi mida ma ilmselt enam mitte kunagi ei saa, nimelt enda vana elu tagasi, kus kõik oli veel hea ja organiseeritud. Selles elus oli palju vigu aga ei olnud sitta, mida ei andnud lappida, nagu alati. Praegu olen ma äärmiselt õnnelik, et mul on enda ümber inimesed, kellele ma natukenegi korda lähen ning kes rabavad tööd teha, et ma sellest urkast (loe: masendus) välja tuleks.
Mulle meeldis blogida kuid ma kahtlen, et teile meeldis tihtipeale mu halamist enda persekukkunud elu kohta lugeda seega teen ühepoolse ettepaneku jätta see postitus viimaseks mille ma kirjutan :)
Aitäh kõigile kes viitsisid lugeda ning aitäh kõigile kes mulle kirjutasid ning mu 10. klassi taset kirjutamises positiivsete sõnade/mõtetega kostitasid.

Take care :)
Mark

It's not that hard to get your life on track when you have great company around you

Hei

Eelmisest blogimisest on möödas täpselt NÄDAL JA 1 PÄEV ja kui mulle eelmise blogi kirjutamise ajal tundus nagu ma oleks just ühe Tallinna kurikuulsa kurikavenna käest tema külmrelvaga vastu kukalt ühe korraliku laksu pikki kukalt saanud siis nüüd on asjad võtnud hoopis parema pöörde. Ma jõudsin täpselt KOLM päeva tagasi esimest korda randa, nüüd tagantjärele mõeldes on see suhteliselt masendav kuid nende kolme päevaga, mis ma olen seal Pirita rannas lebotanud ning elu paremate külgede peale mõelnud, ma olen saanud VÄGA PALJU uusi tutvusi ning vanad suhted sõpradega sain ka üles soojendatud. Ma ei kujutaks ette, mida ma ilma sõpradeta antud ajajärgul teeks. Kurat, mu koduhoovi tagaõuel ei kasva isegi paraja pikkusega puud kuhu nöör otsa riputada ning selle otsas peapidi veidi aega kõlkuda. Kaalume seda varianti ehk 5 aasta pärast.
Long story short, minu elus on olemas inimene taaskord, kelle nimel tasub pingutada. TA ON LIHTSALT SUUREPÄRANE. Me räägime vahetpidamata ning suures osas tänu temale sain ma enda vana elurutiini tagasi ning üritan igast päevast viimast välja pigistada. Isegi see lugu kuidas me kohtusime on hämmastav kuid tegelikult see backstory polegi ehk niiväga oluline kuid te teate mind, alkohol ja parimad inimesed käivad käsikäes ning just alkoholi juues ma teda kohtasingi. Polnud just parim viis suhtlemiseks alustamisega kuid antud hetkel mul paremat varianti varrukast välja võluda ei ole. Mitte, et mulle meeldiks propageerida noorte alkoholi tarvitamist kuid oleme siinkohal täiesti ausad, kanepi suitsetamisest ja Kolumbiast toodud kõrgehinnalise jahu kõrval näib pudel Eesti viina nagu paradiis. Shit, mu isa patsutas mulle ligi kuu aega tagasi õlale, kui ma ütlesin talle, et ma eelistan viina igasugusele muule kraamile, mis tänapäeval tänavatel liigub. Ja ta ei teinud isegi teist nägu, kui ma ütlesin, et ma tarbin teiste omavanustega alkoholi, isegi mingit pikka loengut viina valmistamise protsesside ning hirmuäratavaid lugusi Wismari haigla telgitaguste kohta ei tulnud. Good parenting, Dad :)
Siiski juhtus üks huvitav asi ka minuga. Nimelt olin üleeile Viru Keskuse bussiterminalis ning kaks mulle tundmatut tütarlast tulid minu juurde ning hakkasid rääkima, et nad on mind juba ammu Twitteris jälginud ning nad lugesid mõlemad mu blogipostitused läbi. Ma tänasin neid viisakalt, me kallistasime ning ma läksin bussipeale, et minna randa, kus mind sõbrad ootasid. See oli imelik aga samas huvitav ja ehk isegi veidike naljakas. Kui te peaksite ka seda postitust lugema, siis te olete toredad tüdrukud ja te võite mulle kirjutada :) Aga kell on juba 5.33 ja ma tõmban otsad vaikselt kokku. Võite endiselt alla kirjutada, mida te sellest postitusest arvate jnejnejne

Take care :)

Ta on sinust parem ainult siis, kui ta ise arvab, et ta ei ole sinust parem

Tere jälle

Ausaltöeldes ei olnud ma esialgu eriti vaimustuses blogi kirjutamisest kuid see tundub päris tore ning seda tehes tekib selline vabastav tunne, tunne mida ei anna sõnadega kirjeldada. Ma ei suuda teid ära tänada, kui palju see mulle tähendas, et teist, lugejatest, väiksem osa mulle facebooki kirjutas ning positiivset vastukaja andis. See andis mulle motivatsiooni ja ka hingerahu teatud määral, saades teada, et absoluutselt kõik mida ma puutun ei lähegi totaalselt perse. AITÄH TEILE

Igatahes
Viimasest blogimisest on möödas 2 päeva ning selle aja jooksul on juhtunud ikka VÄGA palju asju, kahe päeva tipphetkeks oli Sannu sünnipäev mida võis kohati võrrelda mõne märulifilmi võtteplatsiga. Antud hetkel oli mul sünnipäevalapsest kahju, sest kes ikka tahaks, et keegi sinu sünnipäeval pudelikaelaga "roosi" saab. Aga see oli ka selle peo kõige mannetum hetk, kus kõik vajusid kahte rühma ning asjade klaarimiseks läks. Pikemas perspektiivis oli see pidu siiamaani aasta parim, hands down! Samas olen ma saanud selgeks ka selle vaheajaga, et ilmselt see suvi ongi ainult drinking games and bonding. Aga ma ei saa ka öelda, et ma kurdaks. Terve see rahvas, kellega ma olen viimased nädal aega kaasas jõlkunud ning kellega koos olen ma oma muresi viinapudelisse uputanud on lihtsalt PARIMAD. Tänu nendele ma olengi saanud ma edasist motivatsiooni, olen leidnud palju uusi tuttavaid ning lihtsalt saanud peale teatud olukordi enda elu rajapeale tagasi, mitte, et ma väidaks, et iga kahe päeva tagant poole liitrine viin hingealla tõmmata ning kuskil laaberdada oleks hullupööra mõistlik tegevus aga see on ikkagi parem kui kodus passida ning tühiste asjade pärast masetseda. Once again ma tõestasin enda jaoks ära selle, et ALKOHOL AITAB!
Ma ei kujuta ettegi, kas ma nüüd suutsin teha teise postituse piisavalt põneva, sest tihtilugu on nii, et esimene on hea ning teine võib totaalselt aiataha minna, seega te võite mulle endiselt teada anda ;)

Take care :)

Elu on auklik nagu Tallinna tänavad

Ma ei hakka kirjeldama ennast ega pikalt rääkima kes ma olen. Ma olen 17 aastat vana poiss who happens to be single. See vist ongi kõik mida teil oli alustuseks vaja minukohta teada. Ma ei taha isegi tegelikult teada, kuskohast mul tuli kell 23.38 mõte hakata blogi kirjutama. Ju siis mul pole enda eluga midagi paremat peale hakata.

Alati olen ma olnud arvamusel, et kui sul ei ole millegist kirjutada, siis ära tee seda parem üldse. Palju õnne Mark, sa oled nüüd ise üks nendest debiilikutest, kes kirjutavad täiesti mõttetut teksti mida suure tõenäosusega keegi ei loe. Terve see nädal on olnud kui saatanast. Tegelikult te ei kujuta ettegi, mida teeb nii lühikene aeg nagu ÜKS AASTA inimesega ja tema harjumustega. See on lihtsalt masendav. Sa oled esimesed nädal aega KINDLASTI rivist omadega väljas ning nuputad, mida enda masendava ning ideedest tühja eluga peale hakata. Tugevamad meist ilmselt arvaksid, et trenni minemine oleks parim lahendus, nõrgemad arvaksid, et söömine aitab kuid olles kogenud nädal aega maapealset põrgut tsükli näol, ALKOHOL AITAB. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis ma ei saa siiamaani aru, kuskohast ma sellise rahasumma leidsin, et see nädalaga maha juua. Alati olen ma mõelnud, et kust kuradi kohast saavad regulaarselt pealesuitsetavad "potheadid" raha selle rohelise mõjuaine ostmiseks. Üheks teooriaks jäi kodunt mõttetu kraami varastamine ning selle pandimajja viimine kuid kui palju olete te näinud pandimaja uksetaga inimesi mingi mõttetu pahnaga, lootes see  tühisteks eurodeks vahetada ning selle eest kalli hinnaga muru kokku osta. Mitte kuigi palju, ega ju?
Seega ma arvangi, et tänada tuleks emme-issi rahakotte ning vahest ka vanaema poolt antud taskuraha, mis läks lootuses, et nende lapselaps ennast pilve suitsetamise asemel jäätist ostma läheb. Well guess what granny, su lapselaps on stoner! Ei pea olema just raketiteadlane, et selliseid asju teada. Kuna kell on juba 12 läbi pea 10 minutit tõmban ma otsad kokku ja helistan tagasi neljale inimesele, kes pidasid vajalikuks mulle helistada selle 20 minuti vältel mis ma siin kirjutasin. Kuna see oli mu esimene blogipostitus, siis te võite mulle facebooki isikuliselt või aski anonüümselt selle postituse kohta kirjutada. Mu nimi on endiselt Mark Trell ;) Loodetavasti ei jää see minu viimaseks postituseks jne

Take care :)