Hei
Eelmisest blogimisest on möödas täpselt NÄDAL JA 1 PÄEV ja kui mulle eelmise blogi kirjutamise ajal tundus nagu ma oleks just ühe Tallinna kurikuulsa kurikavenna käest tema külmrelvaga vastu kukalt ühe korraliku laksu pikki kukalt saanud siis nüüd on asjad võtnud hoopis parema pöörde. Ma jõudsin täpselt KOLM päeva tagasi esimest korda randa, nüüd tagantjärele mõeldes on see suhteliselt masendav kuid nende kolme päevaga, mis ma olen seal Pirita rannas lebotanud ning elu paremate külgede peale mõelnud, ma olen saanud VÄGA PALJU uusi tutvusi ning vanad suhted sõpradega sain ka üles soojendatud. Ma ei kujutaks ette, mida ma ilma sõpradeta antud ajajärgul teeks. Kurat, mu koduhoovi tagaõuel ei kasva isegi paraja pikkusega puud kuhu nöör otsa riputada ning selle otsas peapidi veidi aega kõlkuda. Kaalume seda varianti ehk 5 aasta pärast.
Long story short, minu elus on olemas inimene taaskord, kelle nimel tasub pingutada. TA ON LIHTSALT SUUREPÄRANE. Me räägime vahetpidamata ning suures osas tänu temale sain ma enda vana elurutiini tagasi ning üritan igast päevast viimast välja pigistada. Isegi see lugu kuidas me kohtusime on hämmastav kuid tegelikult see backstory polegi ehk niiväga oluline kuid te teate mind, alkohol ja parimad inimesed käivad käsikäes ning just alkoholi juues ma teda kohtasingi. Polnud just parim viis suhtlemiseks alustamisega kuid antud hetkel mul paremat varianti varrukast välja võluda ei ole. Mitte, et mulle meeldiks propageerida noorte alkoholi tarvitamist kuid oleme siinkohal täiesti ausad, kanepi suitsetamisest ja Kolumbiast toodud kõrgehinnalise jahu kõrval näib pudel Eesti viina nagu paradiis. Shit, mu isa patsutas mulle ligi kuu aega tagasi õlale, kui ma ütlesin talle, et ma eelistan viina igasugusele muule kraamile, mis tänapäeval tänavatel liigub. Ja ta ei teinud isegi teist nägu, kui ma ütlesin, et ma tarbin teiste omavanustega alkoholi, isegi mingit pikka loengut viina valmistamise protsesside ning hirmuäratavaid lugusi Wismari haigla telgitaguste kohta ei tulnud. Good parenting, Dad :)
Siiski juhtus üks huvitav asi ka minuga. Nimelt olin üleeile Viru Keskuse bussiterminalis ning kaks mulle tundmatut tütarlast tulid minu juurde ning hakkasid rääkima, et nad on mind juba ammu Twitteris jälginud ning nad lugesid mõlemad mu blogipostitused läbi. Ma tänasin neid viisakalt, me kallistasime ning ma läksin bussipeale, et minna randa, kus mind sõbrad ootasid. See oli imelik aga samas huvitav ja ehk isegi veidike naljakas. Kui te peaksite ka seda postitust lugema, siis te olete toredad tüdrukud ja te võite mulle kirjutada :) Aga kell on juba 5.33 ja ma tõmban otsad vaikselt kokku. Võite endiselt alla kirjutada, mida te sellest postitusest arvate jnejnejne
Take care :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar