Hei :)
Kas te olete ka kunagi olnud nii sügaval masenduses, et te ei tea mida enda pealtnäha lihtsa eluga peale hakata? Sellises faasis, kus kell on pea 2 öösel, te teete ööpimeduses suitsu, kuulate kõrvaklappidest mingi Ameerika ülemakstud artisti poolt kirjutatud nutulaule ning mõtlete "mis edasi?" Kuradi kahju on tunnistada, aga mina jõudsin just sinna faasi, kus ma ei tea mida enda edasise eluga ette võtta. Võttes minu loo lühidalt kokku, siis ma kaotasin pea kuu aega tagasi endale seni armastatud elu. Terve see maailm kus ma elanud viimased poolteist aastat olin äkitselt lõhkes ja ma jooksin, jooksen tänase päevani ringi nagu peata kana ning ei tea mida ette võtta. Ma ei ütleks, et ma olen väga nõrk inimene ja ei suuda stressi ega äkitseid muutusi taluda aga praeguses momendis on ka minu elu peapeale pööratud ja ainus mis ma hetkel tahaks on asi mida ma ilmselt enam mitte kunagi ei saa, nimelt enda vana elu tagasi, kus kõik oli veel hea ja organiseeritud. Selles elus oli palju vigu aga ei olnud sitta, mida ei andnud lappida, nagu alati. Praegu olen ma äärmiselt õnnelik, et mul on enda ümber inimesed, kellele ma natukenegi korda lähen ning kes rabavad tööd teha, et ma sellest urkast (loe: masendus) välja tuleks.
Mulle meeldis blogida kuid ma kahtlen, et teile meeldis tihtipeale mu halamist enda persekukkunud elu kohta lugeda seega teen ühepoolse ettepaneku jätta see postitus viimaseks mille ma kirjutan :)
Aitäh kõigile kes viitsisid lugeda ning aitäh kõigile kes mulle kirjutasid ning mu 10. klassi taset kirjutamises positiivsete sõnade/mõtetega kostitasid.
Take care :)
Mark
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar