PALUN ÄRA LOE SEDA POSTITUST!

SA LUGESID!

Te ilmselt arvate, et Markil pole ilmselgelt enda eluga midagi paremat teha kui jälle blogi kirjutada.
Teil on arvatavasti õigus. Kell on jälle õhtu ning on kaks asja millele ma mõelda suudan. (kirjutasin, et kell on õhtu kuna kell on hetkel 3 öösel aga ma laen üles enda postitused enamaltjaolt hommikul)

1) Kuidas tänane (reedene) koolipäev täieliku südamerahuga ära skeemida?
2) Kuidas ma edaspidi koolist koju saama hakkan?

Sellele esimesele küsimusele ma suudan mingi loogilise lahenduse leida kuid teine küsimus paneb mind sügavalt mõtlema.
Nimelt...
Nagu enamus minu tutvusringkonnast teavad, ma elan suhteliselt pärapõrgus. Tegu on elamurajooniga Karla külas, Jüris. Vabatahtlikult pole veel mitte ükski minu sõber siia enda jalga tõstnud. Kodunt kooli on vahemaa umbes 2 kilomeetrit ning marsapeatusest umbkaudu pool kooli ning kodu vahelisest distantsist. Seda marsruuti olen ma läbinud juba pea 7 aastat. Vahepeal rohkem kui 4 korda päevas. See ei tundugi kõrvaltvaatajale nii hull, ega ju? Selle kõige juures on üks suur AGA. See "aga" kujutab endas ette seda, et see teekond jookseb täpselt surnuaia kõrvalt. Just nimelt, lugesite õigesti! SURNUAIA. Niipalju kui ma ka sooviks, seda lugu ei saa lühidalt kokku võtta ning ma tunnen, et ma pean seda just teiega jagama.
7 aastat on päris pikk aeg. Selle ajaga jõuab nii mõndagi näha, tunnetada, kogeda. Ning selle seitsme aastaga ma olen kogenud palju. Let's start off easy, shall we?

Ma usun kummitustesse. Ma usun enamvähem kõike mis on üleloomulik. Ma ei mõtle üleloomulikku selles mõttes, kui ma olin umbes 7 aastane siis mu vana-vanaema viis mu mingisuguse "ravitseja" juurde, kellel pidavat olema "üleloomulikud" võimed ning tema pidavat parandama minu olematuid maohaavu. EI. Üleloomuliku all ma mõtlen kummitusi, poldergeiste, suures plaanis igasuguseid paranormaalseid nähtuseid.
Ning seitsme pika aasta jooksul olen ma saanud kinnitust nende olemasolule.
Ma arvan, et ma käisin vist viiendas klassis kui mul oli esimene kokkupuude millegi kahtlasega täpselt surnuaia kõrval. Kell oli saanud umbes kuus ning ma tulin koolist. Jõudes surnuaia kõrval olevale teele ma hakkan tundma, et miski nügib mind. Jõuliselt. Sellel "asjal" oli ilmselgelt tõsi taga sest pealtvaatajaile ma võisin ilmselt meenutada alkohoolikut, viiendas klassis käivat alkohoolikut. See "asi" lükkas mind kaks korda lume peale pikali sest selle jõud oli suur ning viiendas klassis käivat sitahäda pole ka mingisugune eriline kunst pikali tõmmata. Ma olin shokis. Ei hakka siinkohal isegi keerutama ning ütlen, et jooksin Usain Bolti kombel koju, tilgad taga. Elu hirmsaim kogemus, esimesel kokkupuutumisel.

See pole just kõige haruldasem juhus kui sa kõnnid koju ning tunned, et keegi justkui jälgib sind, üritab sulle järgi kõndida/joosta. Kuid sellel kõigel on ka positiivne pool. Pühade ajal on pimedas sellest surnuaiast mööda kõndida lummavalt ilus. Tulede meri katab lund ning kodutee muutub natukenegi valgemaks. Just meenus ka üks seik sellest, kuidas tulin õhtul trennist koju. Aastaajaks oli hiline sügis ning väljas juba üsna pime. Jõuan surnuaia juurde kui näen umbes viit inimest askeldamas ühe haua juures, kõik riietatud musta, küünlad käes. Kuna kell oli umbes üheksa siis jäi mul arvata ainult kahte varianti, kas nad on tulnud küünlaid tooma või on tegu mingisuguse sektiga kes peab rituaale. Kurat seda teab ning tagantjärgi mõeldes, parem ongi, et ma ei tea. Mul on umbes käputäis julgeid sõpru, kes on julgenud minujuurest koju kõndida leppides kurva faktiga, et nad peavad kõndima surnuaia kõrvalt. Müts maha nende ees.

Nagu ma ennist mainisin, 7 aastat on pikk aeg. See on mõjutanud mind, minu uskumisi. Koju kõndides pilkan alati silmanurgast surnuaeda ning ootan, millega see müstiline paik mind järgmiseks üllatab

Take care

(lisatud hiljem) Suur shoutout mu klassivend Carlos Kirtsile, kelle nime ma lubasin blogis mainida sest ta arvas, et see aitab tal naisi saada. Võta heaks, kallis klassivend :)

The perks of being ME

Hei

Kõigepealt ma vabandan nende inimeste ees, kes on mulle pidanud kirjutama ja meelde tuletama a'la et, "sul on blogi ning oleks tore midagi uut vahepeal lugeda". Ma ei hakka keerutama ning lihtsalt ütlen, et pole jõudnud midagi postitada üleliigse aja puudumise ning idee/motivatsioonikriisi tõttu. Vabandust. It happens!

Kuid,

Paljud inimesed on hakanud minuga suhtlema puhtjuhuslikult, neil pole vaja, et ma nende järjekordset eventi "laigiksin" või aitaksin nende koeral mingisuguse "Miss Kont 2014" võistluse kinni panna. EI. Nad on hakanud minuga ise suhtlema ilma mingisuguse eesmärgita. Ja see meeldib mulle. Mulle meeldivad uued ja huvitavad inimesed. Küsimustele on tore vastata ning küsimusi ise küsida niisamuti tore. Aga küsimustele nagu:

*millega sa tegeled?

*millised on su iseloomujooned?

*kirjelda oma perekonda?

*millal sa sündinud oled?

*mis su koera nimi on?

•tõstab valge lipu üles•

ANNAN ALLA! Ma ei jaksa enam ükshaaval nendele küsimustele vastata seega kirjutan siia pikalt ja laialt endast.

Mu nimi on Mark Trell. Mul ei ole keskmist nime kuigi ma seda väga oleksin soovinud. Ma olen sündinud 08.11.1996, mis teeb minust praeguseks hetkeks juba täisealise inimese (vanus on minuarust kõigest number). Mul on väga tore ema ning parimad vanavanemad(kes mu sünnipäeval käisid on faktiga kursis), minitaks nimega Berry, garfieldi laadne kass Kitty ja jänes, kes on meil elanud umbes 2 aastat nüüdseks ja mul pole endiselt õrna aimugi mis tema nimi on. Mul on kaks nooremat õde kellest noorema ma lubasin tema sünnil ära hellitada ning seda lubadust olen ma täitnud. Shit do I regret that! Ma olen terve elu tüdrukutega paremini läbi saanud, ma tõepoolest ei tea miks see nii on. Sellest lähtuvalt on mul parim sõbranna, Erika. Tema teab valdavat osa minu elust ning mina tema elust. Meie iseloomujooned on sarnased seega me tajume teineteist suurepäraselt. Mul on avatud silmaring seega ma suudan suhteliselt igas aktiivses eluvaldkonnas kaasa rääkida. Ma ei pea kunagi pikka viha. Olen üritanud. See lõppes sellega, et me saime umbes kuu aega hiljem juhuslikult kokku ning hakkasime teineteisele otsa vaadates naerma. Rääkisime asjad rahulikult lahti ja tänase päevani me suhtleme ning küsime teineteiselt nõu. Rääkides sellest, ma olen suurepärane kuulaja ning nõuandja. Panna mulle kleit selga, kiht meiki näkku ja saata tv3 stuudiosse saaks toreda seriaali "Kartulid ja Mandariinid"

(okei, võibolla pole see vaatepilt just nii ilus kui see vaimusilmas paistis)...

Jah, see olen mina kleidiga, paremaltpoolt teine. Täpselt meie keskel on Erika ning ülejäänud crew on väike osa mu vapustavast klassist. Mu klass on absoluutselt kõik mida üks inimene võib enda ellu tahta. Parim sats!

See on kõik mida ma siin soovin avaldada enda eraelu kohta :)

Mul ei ole kindlat lemmikfilmi kuid kui panna kokku esikolmik koosneks see järgnevatest filmidest:

1) Armageddon (peaosas Bruce Willis)

2) Üksinda kodus 1&2

3) Wanted (Angelina Jolie, Morgan Freeman jne)

Mu lemmik artist on vaieldamatult Ed Sheeran. Ma ei teagi mis teema sellega on, kuid mul ei ole kindlat muusikazanri, mida regulaarselt kuulaks, seega ma kuulan muusikat uksest ukseni, räpist dubstepini. Ma olen kohati väga otsustusvõimetu, näiteks toidupoes, valida vaniljejäätise või shokolaadijäätise vahel. Samuti ei ole ma suutnud veel ära otsustada kelleks ma saada tahan. Sisimas ma tean, et ma tahaksin saada lennukipiloodiks kuid vaadates mu matemaatikahinnet siis sellele unistusele me võime küll punase rasvase kriidiga kriipsu peale tõmmata. Kui kurb :(

Aga kuna kell on juba 1.44 siis ma võtan selle jutu kokku sellega, et kui te tahate kellegile niiväga ise kirjutada siis olge julged, inimestes võib peituda palju sellist mida nad välja ei näita ega blogikombel letti lao.

Take care :)