SA LUGESID!
Te ilmselt arvate, et Markil pole ilmselgelt enda eluga midagi paremat teha kui jälle blogi kirjutada.
Teil on arvatavasti õigus. Kell on jälle õhtu ning on kaks asja millele ma mõelda suudan. (kirjutasin, et kell on õhtu kuna kell on hetkel 3 öösel aga ma laen üles enda postitused enamaltjaolt hommikul)
1) Kuidas tänane (reedene) koolipäev täieliku südamerahuga ära skeemida?
2) Kuidas ma edaspidi koolist koju saama hakkan?
Sellele esimesele küsimusele ma suudan mingi loogilise lahenduse leida kuid teine küsimus paneb mind sügavalt mõtlema.
Nimelt...
Nagu enamus minu tutvusringkonnast teavad, ma elan suhteliselt pärapõrgus. Tegu on elamurajooniga Karla külas, Jüris. Vabatahtlikult pole veel mitte ükski minu sõber siia enda jalga tõstnud. Kodunt kooli on vahemaa umbes 2 kilomeetrit ning marsapeatusest umbkaudu pool kooli ning kodu vahelisest distantsist. Seda marsruuti olen ma läbinud juba pea 7 aastat. Vahepeal rohkem kui 4 korda päevas. See ei tundugi kõrvaltvaatajale nii hull, ega ju? Selle kõige juures on üks suur AGA. See "aga" kujutab endas ette seda, et see teekond jookseb täpselt surnuaia kõrvalt. Just nimelt, lugesite õigesti! SURNUAIA. Niipalju kui ma ka sooviks, seda lugu ei saa lühidalt kokku võtta ning ma tunnen, et ma pean seda just teiega jagama.
7 aastat on päris pikk aeg. Selle ajaga jõuab nii mõndagi näha, tunnetada, kogeda. Ning selle seitsme aastaga ma olen kogenud palju. Let's start off easy, shall we?
Ma usun kummitustesse. Ma usun enamvähem kõike mis on üleloomulik. Ma ei mõtle üleloomulikku selles mõttes, kui ma olin umbes 7 aastane siis mu vana-vanaema viis mu mingisuguse "ravitseja" juurde, kellel pidavat olema "üleloomulikud" võimed ning tema pidavat parandama minu olematuid maohaavu. EI. Üleloomuliku all ma mõtlen kummitusi, poldergeiste, suures plaanis igasuguseid paranormaalseid nähtuseid.
Ning seitsme pika aasta jooksul olen ma saanud kinnitust nende olemasolule.
Ma arvan, et ma käisin vist viiendas klassis kui mul oli esimene kokkupuude millegi kahtlasega täpselt surnuaia kõrval. Kell oli saanud umbes kuus ning ma tulin koolist. Jõudes surnuaia kõrval olevale teele ma hakkan tundma, et miski nügib mind. Jõuliselt. Sellel "asjal" oli ilmselgelt tõsi taga sest pealtvaatajaile ma võisin ilmselt meenutada alkohoolikut, viiendas klassis käivat alkohoolikut. See "asi" lükkas mind kaks korda lume peale pikali sest selle jõud oli suur ning viiendas klassis käivat sitahäda pole ka mingisugune eriline kunst pikali tõmmata. Ma olin shokis. Ei hakka siinkohal isegi keerutama ning ütlen, et jooksin Usain Bolti kombel koju, tilgad taga. Elu hirmsaim kogemus, esimesel kokkupuutumisel.
See pole just kõige haruldasem juhus kui sa kõnnid koju ning tunned, et keegi justkui jälgib sind, üritab sulle järgi kõndida/joosta. Kuid sellel kõigel on ka positiivne pool. Pühade ajal on pimedas sellest surnuaiast mööda kõndida lummavalt ilus. Tulede meri katab lund ning kodutee muutub natukenegi valgemaks. Just meenus ka üks seik sellest, kuidas tulin õhtul trennist koju. Aastaajaks oli hiline sügis ning väljas juba üsna pime. Jõuan surnuaia juurde kui näen umbes viit inimest askeldamas ühe haua juures, kõik riietatud musta, küünlad käes. Kuna kell oli umbes üheksa siis jäi mul arvata ainult kahte varianti, kas nad on tulnud küünlaid tooma või on tegu mingisuguse sektiga kes peab rituaale. Kurat seda teab ning tagantjärgi mõeldes, parem ongi, et ma ei tea. Mul on umbes käputäis julgeid sõpru, kes on julgenud minujuurest koju kõndida leppides kurva faktiga, et nad peavad kõndima surnuaia kõrvalt. Müts maha nende ees.
Nagu ma ennist mainisin, 7 aastat on pikk aeg. See on mõjutanud mind, minu uskumisi. Koju kõndides pilkan alati silmanurgast surnuaeda ning ootan, millega see müstiline paik mind järgmiseks üllatab
Take care
(lisatud hiljem) Suur shoutout mu klassivend Carlos Kirtsile, kelle nime ma lubasin blogis mainida sest ta arvas, et see aitab tal naisi saada. Võta heaks, kallis klassivend :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar