Käsi käe vastu ehk mu soomlastest sugulased käisid külas

Tere jälle

Viimasest blogimisest on möödas kohutavalt palju aega. Ma olen tahtnud blogida, ausalt, aga kui ma teen lahti enda inboxi ja vaatan töögraafikut siis jääb mulje, et ma pean isegi vetsu minemiseks võtma  ajutise palgata puhkuse. Uhke värk ühesõnaga.

Aga nagu pealkirjas mainitud, mul käisid sugulased külas ning nad elavad Soomes. Seega, nad näevad ja elavad läbi igapäevaselt seda meile peagi kohalejõudvad pagulaste teemat. Nad elavad Vantaal, Koivukyläs, kus on see peamine pagulaste peatuspaik. Enne, kui sa teksti süvened siis jäta meelde, et ma ei ole rassist. Mul on endalgi mustanahalisi sõpru. Mitte palju kuid siiski on. Ja mul ei ole mustanahaliste vastu midagi. SENIKAUA KUNI SA EI VÄGISTA JA EI TAPA!

Mu noorem sugulane rääkis mulle loo, et tema koolis käis üks poiss. Ta oli pärit sealt islamiriigist või kuskilt sealtpoolt. Ta oli viisakas. Igal hommikul ütles kõigile "Tere" ja lahkudes ütles "Nägemist". Mitu aastat järjest. Sellel poisil oli rahvuskaaslastest sõpru, nii vanemaid kui ka nooremaid. Keegi ei mõtle ju, et viieteist aastane, pealtnäha viisakas poiss võiks kellegile midagi halba teha. Kuid ometi see juhtus. See sama viieteist aastane ohutu poiss vägistas kolme oma sõbraga ära noore tüdruku, õhtul, otse tänaval. Kõige noorem läks noortevanglasse ning vanim neist(18) sai KOLM AASTAT vanglas. Kolm aastat vangistust inimese elu rikkumise eest on liiga vähe. Kuid see paneb mõtlema. Kui läheks olude sunnil tagasi kuskile keskaega. Ajad, kus inimelu võrdus inimeluga, käsi käe vastu. Ma ei mõtle otseloomulikult seda, et vägistajatele luuakse mingisugune rehabilitatsioonikeskus, kus neile karistuseks libestita porgandeid pärakusse toppima hakatakse. Ei! Kui sa enda sugumürsuga järelkasvu loodad toota ainult läbi vägivalla siis sul pole meheau vaja. Tapad inimese ära, elu elu vastu. Surmanuhtluse taastamine Eesti Vabariigis on tegelikult pealtnäha brutaalne. Aga kui kombed jäävad kaugele keskaega toppama siis miks karistused arenevad ning leebemaks muutuvad? Mingisugune tasakaal peaks ideaalis kuskil leiduma.

See postitus on mul valmis olnud juba tükk aega. Ma ei karda kriitikat. Ma tean, et mul on mõttekaaslasi ning inimesi, kes laidavad selle jutu maha ja ütlevad, et mu aju on ületöötamisest vedelaks läinud. Me tegelikult teame sisismas kõik, et sellist olukorda meie demokraatlikus riigis ei tule, kus inimelu hakkab võrduma inimeluga. Kohati kurb, kohati õigustatud. Mul ei ole ühegi inimese vastu midagi. Lihtsalt vaadates naaberriikides ringi, kui hädas nad on enda "külalistega" siis minu kodumaa on viimane koht, kus ma neid võõrustada tahaksin.

Take care
Mark

360 kraadi 2 kuuga ehk lugu sellest, kuidas ma enda elu olude sunnil edukalt muutsin

Ma kartsin
Kohutavalt kartsin
Ma kartsin, et mu perekond keeldub mind edaspidi toetamast
Ma kartsin, et ma hakkan otsima lahendusi viinapudeli põhjast
Ma kartsin, et ma ei saa hakkama

*6 veebruar, umbes kell 16.00, Jüri Gümnaasiumi vene keele klass*

Lugu algab 6. veebruaril umbes kell 4 õhtul Jüri Gümnaasiumi vene keele klassist. Eelnevalt olgu mainitud, et minu seis on järgmine: ma pean sooritama vene keele TERVE KURSUSE materjali töö vähemalt hindele 3, et gümnaasiumis enda teed jätkata sest nii sai eelnevalt õppealajuhatajaga kokku lepitud. Vähemalt nii teadsin seda olukorda mina.
Olgu ühtlasi mainitud ka fakt, et ma olen kuradi laisk või siis, et ma valetan tihti sest see tuleb mul üllatavalt hästi välja ja siis näiteks, et ma võin minna enda heaolu nimel üle laipade, kui see on vajalik ning ma käin koolis nagu jumal juhatab, sest ma väärtustan enda uneaega rohkem kui haridust. Ühesõnaga, "fucked up" seis igatepidi.

Tagasi vene keele klassi. Kõigile teadmiseks, et ma sooritasin selle töö hindele kolm SUURE varuga ning juba nautisin seda tunnet, kuidas ma sain jälle mingi asja skeemitud ja piltlikult öeldes kooli juhtkonnale pähe sittusin. But how wrong I was...
Vene keele õpetaja katkestas mu rõõmu "moonwalki" uudisega, et ta tahab minult veel töid saada. Olenemata faktist, et ma pidin saama kursuse kolme. Kurat võtaks, MEIL OLI DIIL!

Sellel hetkel ma murdusin. Kange tahtmine oli tõsta üles enda keskmine sõrm nagu piraadilipp ning talle see otse ninaette virutada, et leedi ilma prillideta minu ühemehelist revolutsiooni märkaks. Paraku jäi see ainult heaks mõtteks (välistatud ei ole hilisem realiseerimine) sest ma pidin tol momendil arvestama faktiga, et minu väike õde, kes käib kuuendas klassis, võib sattuda just selle sama õpetaja klassi ja märgates sarnasusi perekonnanimes kajastub see minu õe tagumiku peal. See oli asjaolu millega ma pidin leppima, meeldis see mulle või mitte.

*Nädal aega hiljem*

Ma tegin terve see nädal täpselt EISITTAGI. Istusin kodus, teesklesin, et mu kõht valutab ja vaatasin terve päev multikaid. Minust sai Pauligi ja Winstoni peasponsor sest need suitsu-ja kohvikogused olid meeletud mis igapäevaselt kadusid. Tõsi oli tegelikult see, et ma ei julgenud kooli minna. Ma teadsin, et ma pean enda paberid välja võtma.
(Unustasin eelnevalt mainida, et mul jäi juhtkonnaga(eesotsas Jüri Gümnaasiumi direktor) kokkulepe, et kui mul tuleb vene keele kursus negatiivne hinne siis ma pean ennast koolist ise vabastama. Kui ma nüüd hakkan mõtlema siis mitte ühtegi paberit ei allkirjastatud, kuskil ei sõlmitud kokkulepet ega midagi. Ma olin ise lammas, et sellega nõustusin ja endale pähe sülitada lasin)
12. veebruaril saabus see aeg, kus ma leidsin kaks tähtsat kadumaläinud asja enda püksis ning ma läksin kooli ning võtsin paberid välja. Sitaks uhke tunne oli. Ma ei tea isegi miks. See polnud ju tegelikult asi millega uhkustada. Piltlikult öeldes mind ju mängiti nurka ja kavaldati igatepidi üle. Aga ma ei tea. Ju siis tundus see tol hetkel mõistlik tegevus. Küsiti mida ma enda eluga edasi teen. Naljaga vastasin, et 20 minuti pärast hakkab telekast Käsnakalle Kantpüksi multikas ning oleks kole kahju osa vahele jätta, võttes arvesse fakt, et mul on juba nädal aega seda multikat seljataga.
Tegelikult läksin ma koju, vaatasin enda paberid üle ning seadsin suuna linna, et enda paberid teise kooli sisse viia. Haridus ei saa ju puudulikuks jääda. Ma andsin enda paberid uude kooli sisse. Kuna kooli direktor on minule juba vana tuttav siis polnud see mingisugune probleem. Mind oli võetud Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilaste nimekirja. Eelnevalt oli mulle pähe tambitud idee, et seal käivad ainult eluheidikud, narkomaanid, joodikud ja luuserid. Ma kartsin esimest koolipäeva kohutavalt. Õnneks rahustas mind teadmine, et ma pole selles jamas üksi, sest minuga liitus eelmisest koolist klassivend(nüüd pinginaaber) ja seal sees ootas sõbranna(nüüd parim sõbranna).

*Reede, 13 veebruar, esimene koolipäev uues koolis*

Ma ärkan hommikul üles ja ei saa aru mida ma tunnen. Ma olen hirmul aga samas on mul suur huvi. Tunne on sarnane reisile minekuga või midagi sellelaadset. Olgu, panen riidesse, joon kohvi, pesen hambad ja lähen marsale. Ees ootab mu pinginaaber(vaata eelmist lauselõppu kui jäi arusaamatuks) ning me sõidame koos kooli. Terve marsasõit seisan püsti. Kardan. Äkki ma ei meeldi seal kellegile? Äkki istub mu kõrvalpingis "crack hoe"? Äkki saab minust nendesarnane? TÜRA MA KARDAN!
Koolimajja jõudes olin ma juba rahunenud. Klassiruumi jõudes nägin ma klassi 7 inimesega kellest kaks olime meie minu pinginaabriga ja kolmas oli minu eelnevalt mainitud sõbranna. Istudes olin ma juba vana rahu ise. Esimene tund: Muusikaajalugu. Oh, this should be fun. Ma olen ju laulnud Eesti kõige paremas poistekooris, teinud kaasa etendusi, millest mõned inimesed võivad ainult und näha ja ma situn ennast täis mingi muusikaajaloo pärast? Fuck no! Ja nagu ma arvasingi, kõik oligi lihtne. Terve koolipäev oli lihtne. Vabas stiilis. Käisin suitsul millal tahtsin, ostsin kohvi millal tahtsin, lõunasöök oli tund aega varem kui eelmises koolis. Mida kuradit ma põdesin? See koht on ju paradiis!

*kuupäeva ei tea, Esimene töövestlus*

Seal ma enam niiväga ei kartnud. Ma teadsin, et töö on asi, mida ma vajan, et rutiinist pääseda. See oli ju asi, mis oli minu jaoks uus. Ma polnud seda kooli kõrvalt teinud. Ma tundsin ennast kindlalt. See tasus ära. Ma sain endale töö, kus ma olen kõigega rahul. Ülemusega, kollektiiviga, töö sisuga, klientidega, ABSOLUUTSELT KÕIGEGA! See oli see, mida ma vajasin, et ennast tagasi korralikult õigele teele saada. Ma teen tööd, mis teeb mind õnnelikuks. Ja mulle makstakse selle eest. Enam paremaks minna ei saa :)

*kokkuvõte kahe kuu peale*

Ma olen rahunenud. Mul pole stressi juba väga kaua olnud. Mu klassivennad pole narkomaanid ja joodikud. Nad on väga toredad. Muidugi puudub meil selline titelik ühtehoidvus aga samas, eks kõik meist seal on läinud sinna kooli selleks, et saada kätte paber ning kiirelt minekut sealt teha. Ma teenin enda kõik rahad ise. See tähendab, et kõik mis mul endal on vaja, ostan ma enda raha eest. Ma ei küsi enda vanematelt enam raha sest see on ausaltöeldes piinlik minujaoks. Minu kõrval on toetavad inimesed. Ma saan enda perekonnaga läbi paremini kui kunagi varem. Ühtlasi on toimunud minu elus ka muudatus suhtestaatuses, nimelt olen ma vallaline. Kui see pole mõeldud püsima siis see pole mõeldud püsima, lihtne. Ma ootan lihtsalt uuesti "seda õiget" inimest enda kõrvale sest inimene, kes oli minu esimene armastus on läinud oma teed ja mul on kõige siiram heameel selleüle.

Lõppkokkuvõtteks tahan ma tänada enda vene keele õpetajat. Tema oli see "hea inimene",  kes lõpetas mu piinad ning tänu kellele ma pidin vahetama kooli ning nägema elu ka teisest vaatenurgast.

Ning lõpuks...Ma ei soovita minna gümnaasiumiteed astuma Jüri Gümnaasiumisse enne, kui direktor on välja vahetatud. Ma garanteerin, et enda gümnaasiumitee jooksul sa kindlasti vestled temaga ning seal kabinetis kaob sinu "tõeline mina". Kindlasti hoia suhted soojad õppealajuhataja Evelin Vanaseljaga, tegu on väga toreda ja abivalmi naisterahvaga, keda mina loodaksin näha järgmise direktorina Jüri Gümnaasiumis ;)

Take care
Mark

CARLOS KIRTSI

Jah, tõepoolest.

Postituse pealkirjaks saab olema üks nimi. Muuta ära paar tähte ja sellest saaks ilusa tüdruku nime. Kole kahju, et ta isa purjus peaga talle nime registreerima ei läinud sest oh seda nalja, mis me oleksime võinud selleüle teha. 

Kell on kolm. Enamus Eesti õpilasest magab. Ilmselt kaasa arvatud meie tänane päevakangelane. Mina ei maga. Mina otsin telefonist, arvutist ja internetist Carlosest pilte ning videoid, et see täisealiseks saav põngerjas korralikult ära karistada! Isegi tõmbasin telefoni kaks uut rakendust, et see päev talle veel piinarikkamaks teha. Ise ta tahtis, et ma talle "shoutouti" kirjutaks selleks, et ta naisi saaks. Nüüd saab eraldi blogipostituse. Kuradi õnnelik tegelane!

(vahepeal vaatan telefonialbumist leitud pilte ning raske on leida pilti, kus ta ei ole normaalses olekus. Ühtlasi on alla laadinud programm millega ma videod kokku klopsin) 

Carlosega on lugu tegelikult päris keeruline. Temas on midagi. Midagi sellist, mis sunnib sind temaga suhtlema. Ta on hea sõber ja üks kõige lahedamaid inimesi, keda mul on olnud au enda elus kohata. Ta on üks poiss (nüüdseks juba mees) kes on kohusetundlik ja kõigiga lahke. Isegi kui tal on halb tuju, sest ta õde ei olnud nõus talle linna järgi minema kui ta oli sigalakku täis, on tal hea tuju ja ta on lahke. Ta hoolib väga enda klassikaaslastest. Ta toidab neid ja pakub neile suvel peavarju, kui alkohol vajab tarbimist. Ta on osav fotograaf ;) Suures plaanis ta ongi hea inimene. Ja nüüd on ta meil suureks kasvanud. Ilmselt tormab ta homme esimese asjana poodi ja ostab endale kohe enda dokumendi eest alkoholi. Ma loodan vähemalt! Või sõidab enda Kiaga terve Tallinna läbi. Kes teab?
*mu mõte on absoluutselt kokku jooksnud ja mingit juttu ma enam genereerida ei suuda*

Long story short...

Carlos

Mul on olnud suur au olla sinu sõber ja klassivend. Sa oled tõepoolest üks väga lahe inimene ja loodame, et peagi saabuv pensioniiga sind ära ei hirmuta.

Ole tubli :)

Kell on liiga vara, et tabavat pealkirja mõelda

On laupäeva varahommik
Kell on saanud äsja pool 2 päeval ning ma pole endiselt üles korralikult ärgata suutnud, ometigi on mul hommikune suits tehtud ning kaks tassitäit lahjematsorti kohvi "alla libistatud".
Ronides tagasi voodisse leian, et mul pole midagi paremat teha kui sülearvuti avada ning vaadata, millega minu internetisõbrad reede õhtul tegelesid. Kes jõi alkoholi, kes vaatas kodus filmi, kes oli haige. Ühesõnaga, valikuid seinast seina.

Vaadates Facebookis enda taimlaini, jõuan ühe enda ema sõbranna (vanuses umbes 30+) jagamiseni ning näpp tunneb kiusatust selle jagatud lingi peal maanduda.

Vaatan
Tundub huvitav
Õpetaja, väntsutab pildil kassi, mehine vunts ees, tunnen, et siit tekstist võib vaid lugeda tavalist pedagoodilist möla, mida meile päevast päeva pisut diplomaatilisema käitumisega autoriteedid koolis pähe taguda üritavad, lootuses, et õpilaste silmaring on väike ning nende jutt tundub meile mõne Aafrika riigi haruldase hõimu keelena.
Süvenen mõneks hetkeks ning otsustan teksti lugeda.
(http://www.laanlane.ee/article/%C3%B5petaja-ott-anari-%C3%BCheksa-k%C3%BCsimust-suure-kodut%C3%B6%C3%B6koorma-vastu-protestivale-%C3%B5pilasele#.VMt7AoX_KG0.facebook)

Kui tekst sai loetud tundsin ma piinlikust enda eelarvamuse üle. Täielik fiasko. Õpetaja poolt kirjutatud tekst oli huvitav ning noortepärane. Palun vabandust.

Kuid siiski on paar õpetaja argumenti millega ma nõustuda ei saa. (ma otsisin seda teksti, mille autor oli poiss nelja huviringiga . Mäletan, et olen seda lugenud ning olen poisi argumentidega kursis)

Õpetaja Anari kirjutas postituses: "Ma olen koolis tööl kuuendat aastat ja jälgides noorte tegemisi tekib mul hea hulk küsimusi ja vastuolusid. Kui keegi need mulle nii ära seletab nii, et mul suu vett täis on ja rohkem vastuolusid minu peas ei teki, olen ma nõus kodutööde vastastega liituma ja nende lippu kõrgel kõrgel hoidma."

Minu eesmärk pole panna õpetaja enda arvamust muutma ega leeri vahetama. Ma olen käinud koolis juba 11 aastat ning leian, et meil on liiga palju teemasid, mida me reaalsuses kunagi ei rakenda. Pidavat silmaringi laiendama ning mõtlemist arendama kuid logaritmide kasutegur minu elus mingisugust erilist rolli mänginud seni veel ei ole. Kahju.

Aga tuleme tagasi teksti juurde. (lugege palun õpetaja poolt kirjutatud tekst läbi, et saada aru ka minu tekstist)

1. Nõustun õpetajaga. Ehk tõepoolest on 4 huvialaringi liiast ning keegi pole sul palunud neid võtta. Aga kas ajal, millal sa oled veel noor ja pea lõikab hästi pole kõige mõistlikum õppida lisaks asjadele, mida sul sunnitakse õppida, asju mida sa reaalselt tahad õppida ning need huvitavad sind. Kui panna gümnasist valiku ette, kas ta õpib logaritme või läheb näiteks trenni siis ei pea olema raketiteadlane arvamaks mille õpilased valiksid. Mina valiksin igakell trenni. Ma võiksin mürki võtta, et Teil õpetajana ei oleks aega tegeleda huviringidega töö kõrvalt. Parim võimalus oli teil selleks kooli kõrvalt. (muidugi juhul kui Te pole kehalise kasvatuse õpetaja. Siis on teil aega nii, et tapab :) )

2. PALUN ÄRGE TEHKE SEDA VIGA, ET TE VÕRDLETE PÕHIKOOLI NING GÜMNAASIUMI ÕPILASI ALGKLASSIDE ÕPILASTEGA. Nagu kõigile teada on algklassid 1-6 klass kuid mina pole enda elus näinud ühtegi neljandikku, viiendikku, rääkimata kuuendikest pikapäevarühmas. Aga kuni kolmanda klassini sul ONGI ju päevas maksimaalselt 5 tundi ning koolipäev lõppeb enne kui põhikoolil ning gümnaasiumil on kasvõi pool päeva läbi saanud. Seal on suur koormusevahe. Neid kahte ei anna absoluutselt võrrelda. Nii kurb kui see ka pole.

3. Punkt, millega ma nõustun absoluutselt. Õpilased, kaasaarvatud mina, oleme nutiseadmete orjad. Tehnika orjad. Klõbistame tunnis ning tunniväliselt telefonis/tahvelarvutis. Ei vaidle vastu. Hea argument ;)

4. Teie neljas punkt kattub kolmanda punktiga. Täiesti tavaline teksti pikendamine.

5. See on punkt, mis tekitas minus kõige rohkem pahameelt. Me õpime hilja, sest ma ei tea mitte ühtegi huviringi, mis hakkaks kell 9 õhtul, et koolist kell 4 koju jõudes jõuaksid õpilased õppida, süüa, puhata ja siis trenni rahulikult liikuda. Tänapäeval algavad trennid ning huvialaringid kohe peale kooli, vaba aega on tund või poolteist tundi. Kui sul on 8 tundi seljataga siis muidugi ei taha mitte keegi tekitada endale üheksandat tundi enne trenni mis tekitab sulle tunde, et sa oled täielikult ajukoomas. Ning mis puutub mainkräftis plokkide ladumisse siis on idiootne võtta ära lastelt nende lapsepõlv. Siiski on see veel periood, kus lapsed mängivad. Väga arutu on selline fakt välja tuua.

6. Gümnaasium ei ole raske, kui sa teed enda tööd õigeks ajaks ära. Materjali on tõepoolest palju aga kõigile tuntud lause: "gümnaasium on vabatahtlik" on idiootsuste tipp. See on siiski survestatud. Põhikooliharidusega sa ei saa tööd mille palk oleks nii hea, et rahaliselt sinu kõik vajadused rahuldada. Gümnaasiumiharidusega on see täitsa võimalik, et sa saad hea töö, hea palgaga. Rääkimata ülikooliharidusest. Kutsekool tundub siinkohal üpris magus valik aga ausaltöeldes kutsekoolides sul avaneb võimalus õppida alasid mille töö palgaga sa saad kesiselt ära elada juhul kui sinust ei saa järgmist Gordon Ramsay'd köögis või Lauri Pedajat juuksurina.

7. Tõepoolest, pole midagi nõmedamat kui sinu ema/isa elab enda unistusi sinu näol läbi. Tahab sulle elu mida tema kunagi elada ei saanud. Kurb, kuid väga tihti esinev probleem.

8. Uuring on väga kesine näitaja tegelikult. Sellest võetakse keskmine ning see kaks tundi mida kõik väidavad, et nad õpivad on selline Harju keskmine. Igapäevaselt ei ole meil isegi töömaht nii suur, et selle peale peaks kuluma kaks tundi. See on selline nn. "ümardatud number"

9. See ongi tegelikult kooli ning töökoha vahe. Koolis sul ei pea olema kohusetunne nii suur kui täiskasvanuna. Võib aga ei pea. Aga rääkides puhkepäevadest siis juhul kui sa ei hakka õpetajaks või advokaadiks siis sul pole vaja tööd koju kaasa võtta. Oled kaheksast viieni tööl ning sellega piirdub sinu pingutus. Sa saad selle eest palka, minuarvates on see üks suur motivatsiooniallikas. Raha motiveerib (võib-olla on see ainult minu materialistlik arvamus).


Ma ei väida, et Te olete maailmaasjadest valesti aru saanud, sest ma tean, et Te olete minust tunduvalt elukogenum ning suurema silmaringiga. Ma ei ole protestija ega viriseja. Teie tekst oli huvitav ning ma lihtsalt üritan teile näidata enda vaadet asjale.

Ma jään huviga Teie vastust ootama.

Mark Trell



Take care :)

Usaldusprobleemid ehk kellele anda hääl valimistel

Tegelikult mul ei ole usaldusprobleeme. Kui saan pikki näppe, siis saan. Shit happens. Kuid siiski...

Üha enam olen ma hakanud mõtlema märtsis toimuvatele valimistele, proovinud tervet seda „kammajaad" vaadata teise nurga alt ning mõelda esimene kord elus nagu täiskasvanud inimene. Peaga, mitte riistaga :) Kuid mida enam ma süvenen sellesse pasasse, mida meile valimiskampaaniate näol uksest ja aknast, söögi alla ja söögi peale sisse aetakse, tekib mul küsimus: „Kus kurat on piisavalt sõnapidaja erakond, et minupoolt loodud kriteeriume muuta?" Tekib kangesti tunne, et võtad ise jalad perse alt välja ning suundud vastavasse asutusse, kus sa saad luua erinevuse, teha ise midagi selle nimel, et selles riigis kus sa elad, olgu tegu Soome, Läti, Leeduga, ükskõik mis riigiga, kus valitseb demokraatia, minupuhul Eestiga, oleks sinul ning sinu kaasmaalastel hea elada. Kuid kas Lasnamäel pilvelõhkujalaadses elamus, kolmandas paraadnas, eelviimasel korrusel elaval venemeelsel Vladimiril on sinuga sarnased soovid? See on koht, kus sa saad ilmselt pikki näppe, sümboolse laksu. Enne tagasi pöördumist minu kriteeriumite juurde, teen puust ja punaseks ette ära, millised võimalused mul umbkaudselt on:

Reformierakond

Keskerakond

Isamaa ja Res Publica liit

Sotsiaaldemokraatlik erakond

+käputäis väikseid registreeritud erakondi (lühidalt võib öelda, et tegu on hääle minema viskamisega sest mitut inimest te Toompeal näete, kes on näiteks Eesti Kristlikute Demokraatide või Vabaduspartei ehk Põllumeeste kogu ridadest? Seda minagi.)

Natukene vanemad juba teavad ilmselt, kes moodustavad opositsiooni ning koalitsiooni, seega seda siin mämmutada pole minu arvates mõtet. Ning nüüd tuleme minu ootuste juurde.

Inimeselt/erakonnalt, keda ma kavatsen valida, ma eeldan, et tal oleks natukenegi tahet midagi muuta paremuse poole mitte lükata maksumaksja raha tuugalt taskusse, laiutada käsi ja öelda: "ups, perse läks, proovime 4 aasta pärast uuesti." EI. Selline kottimine ei lähe mulle kohe mitte. Kui ma ütlesin, et ma soovin muutusi, siis ma mõtlesin selle all järgmist:

•Ma arvan, et lapsetoetus võiks olla kõrgem. Arvata, et 41 eurot lapse kohta kuus on piisav summa lapse elatamiseks on lauslollus tuues näiteks, et (korralikud)talvesaapad maksavad juba pea 50 eurot ja kui peres käib ainult üks lapsevanem tööl siis ilmselgelt jääb sellest pisut vajaka.

•Miinimumpalk võiks olla Eesti maksusüsteemiga rohkem kooskõlas. See tähendab, et peale maksude maksmist jääks sul piisavalt raha taskusse, et kuuks ajaks eluks vajalikke asju osta mitte iga kuu lõpus muretseda, kuidas sa ots-otsaga kokku tuled.

•Koolilõunad peaksid olema KÕIKIDELE lastele TASUTA, sest väga palju on lapsi, kellele on koolis söömine ainus korralik söögikord päevas. See ei ole soovituslik, see on vajalik.

•Teedelahendused võiksid olla kohandatud nõudlusega mitte ehitada kuskile X kohta sild, plaksutada ja öelda: "vaadake mis me teie heaks tegime, nüüd valima!"

Ma ei ole uudistekauge inimene. See tähendab, et mul on kaks silma, kaks kõrva, suu ning oma arvamus. Ma üritan uudistega võimalikult palju kursis olla aga igakord tehes lahti uudisteportaali, me näeme igasuguseid skandaale poliitikas ning võimuvõitluseid erakondade vahel. Enamasti koguaeg sama jama. Keegi kandib raha, keegi mustab vastaserakonna mainet ja sama trall hakkab otsast peale. Meenutab kangesti lasteaeda. Kurb.

Igal erakonnal on luukered kapis. Valikuvõimalus on suur. Minu arvamuse kohaselt oleks ilmselt kõige lihtsam anda hääl erakonnale, kelle nimi pole meedias parasiitsõnana kasutuses ning lootes, et sinuga mõtleb ühtemoodi piisavalt palju inimesi, et su hääl ei läheks tuulde, hoiad pöidlad peos ning unistad paremast Eestist.

* * * *

Mainin uuesti, et olen avatud arvamustele ning kommentaaridele teksti/arvamuse kohta. 

Take care :)