kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Usaldusprobleemid ehk kellele anda hääl valimistel

Tegelikult mul ei ole usaldusprobleeme. Kui saan pikki näppe, siis saan. Shit happens. Kuid siiski...
Üha enam olen ma hakanud mõtlema märtsis toimuvatele valimistele, proovinud tervet seda „kammajaad" vaadata teise nurga alt ning mõelda esimene kord elus nagu täiskasvanud inimene. Peaga, mitte riistaga :) Kuid mida enam ma süvenen sellesse pasasse, mida meile valimiskampaaniate näol uksest ja aknast, söögi alla ja söögi peale sisse aetakse, tekib mul küsimus: „Kus kurat on piisavalt sõnapidaja erakond, et minupoolt loodud kriteeriume muuta?" Tekib kangesti tunne, et võtad ise jalad perse alt välja ning suundud vastavasse asutusse, kus sa saad luua erinevuse, teha ise midagi selle nimel, et selles riigis kus sa elad, olgu tegu Soome, Läti, Leeduga, ükskõik mis riigiga, kus valitseb demokraatia, minupuhul Eestiga, oleks sinul ning sinu kaasmaalastel hea elada. Kuid kas Lasnamäel pilvelõhkujalaadses elamus, kolmandas paraadnas, eelviimasel korrusel elaval venemeelsel Vladimiril on sinuga sarnased soovid? See on koht, kus sa saad ilmselt pikki näppe, sümboolse laksu. Enne tagasi pöördumist minu kriteeriumite juurde, teen puust ja punaseks ette ära, millised võimalused mul umbkaudselt on:

Reformierakond
Keskerakond
Isamaa ja Res Publica liit
Sotsiaaldemokraatlik erakond

+käputäis väikseid registreeritud erakondi (lühidalt võib öelda, et tegu on hääle minema viskamisega sest mitut inimest te Toompeal näete, kes on näiteks Eesti Kristlikute Demokraatide või Vabaduspartei ehk Põllumeeste kogu ridadest? Seda minagi.)

Natukene vanemad juba teavad ilmselt, kes moodustavad opositsiooni ning koalitsiooni, seega seda siin mämmutada pole minu arvates mõtet. Ning nüüd tuleme minu ootuste juurde.
Inimeselt/erakonnalt, keda ma kavatsen valida, ma eeldan, et tal oleks natukenegi tahet midagi muuta paremuse poole mitte lükata maksumaksja raha tuugalt taskusse, laiutada käsi ja öelda: "ups, perse läks, proovime 4 aasta pärast uuesti." EI. Selline kottimine ei lähe mulle kohe mitte. Kui ma ütlesin, et ma soovin muutusi, siis ma mõtlesin selle all järgmist:
•Ma arvan, et lapsetoetus võiks olla kõrgem. Arvata, et 41 eurot lapse kohta kuus on piisav summa lapse elatamiseks on lauslollus tuues näiteks, et (korralikud)talvesaapad maksavad juba pea 50 eurot ja kui peres käib ainult üks lapsevanem tööl siis ilmselgelt jääb sellest pisut vajaka.
•Miinimumpalk võiks olla Eesti maksusüsteemiga rohkem kooskõlas. See tähendab, et peale maksude maksmist jääks sul piisavalt raha taskusse, et kuuks ajaks eluks vajalikke asju osta mitte iga kuu lõpus muretseda, kuidas sa ots-otsaga kokku tuled.
•Koolilõunad peaksid olema KÕIKIDELE lastele TASUTA, sest väga palju on lapsi, kellele on koolis söömine ainus korralik söögikord päevas. See ei ole soovituslik, see on vajalik.
•Teedelahendused võiksid olla kohandatud nõudlusega mitte ehitada kuskile X kohta sild, plaksutada ja öelda: "vaadake mis me teie heaks tegime, nüüd valima!"

Ma ei ole uudistekauge inimene. See tähendab, et mul on kaks silma, kaks kõrva, suu ning oma arvamus. Ma üritan uudistega võimalikult palju kursis olla aga igakord tehes lahti uudisteportaali, me näeme igasuguseid skandaale poliitikas ning võimuvõitluseid erakondade vahel. Enamasti koguaeg sama jama. Keegi kandib raha, keegi mustab vastaserakonna mainet ja sama trall hakkab otsast peale. Meenutab kangesti lasteaeda. Kurb.

Igal erakonnal on luukered kapis. Valikuvõimalus on suur. Minu arvamuse kohaselt oleks ilmselt kõige lihtsam anda hääl erakonnale, kelle nimi pole meedias parasiitsõnana kasutuses ning lootes, et sinuga mõtleb ühtemoodi piisavalt palju inimesi, et su hääl ei läheks tuulde, hoiad pöidlad peos ning unistad paremast Eestist.

* * * *

Mainin uuesti, et olen avatud arvamustele ning kommentaaridele teksti/arvamuse kohta. 

Take care :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar