Ma kartsin
Kohutavalt kartsin
Ma kartsin, et mu perekond keeldub mind edaspidi toetamast
Ma kartsin, et ma hakkan otsima lahendusi viinapudeli põhjast
Ma kartsin, et ma ei saa hakkama
*6 veebruar, umbes kell 16.00, Jüri Gümnaasiumi vene keele klass*
Lugu algab 6. veebruaril umbes kell 4 õhtul Jüri Gümnaasiumi vene keele klassist. Eelnevalt olgu mainitud, et minu seis on järgmine: ma pean sooritama vene keele TERVE KURSUSE materjali töö vähemalt hindele 3, et gümnaasiumis enda teed jätkata sest nii sai eelnevalt õppealajuhatajaga kokku lepitud. Vähemalt nii teadsin seda olukorda mina.
Olgu ühtlasi mainitud ka fakt, et ma olen kuradi laisk või siis, et ma valetan tihti sest see tuleb mul üllatavalt hästi välja ja siis näiteks, et ma võin minna enda heaolu nimel üle laipade, kui see on vajalik ning ma käin koolis nagu jumal juhatab, sest ma väärtustan enda uneaega rohkem kui haridust. Ühesõnaga, "fucked up" seis igatepidi.
Tagasi vene keele klassi. Kõigile teadmiseks, et ma sooritasin selle töö hindele kolm SUURE varuga ning juba nautisin seda tunnet, kuidas ma sain jälle mingi asja skeemitud ja piltlikult öeldes kooli juhtkonnale pähe sittusin. But how wrong I was...
Vene keele õpetaja katkestas mu rõõmu "moonwalki" uudisega, et ta tahab minult veel töid saada. Olenemata faktist, et ma pidin saama kursuse kolme. Kurat võtaks, MEIL OLI DIIL!
Sellel hetkel ma murdusin. Kange tahtmine oli tõsta üles enda keskmine sõrm nagu piraadilipp ning talle see otse ninaette virutada, et leedi ilma prillideta minu ühemehelist revolutsiooni märkaks. Paraku jäi see ainult heaks mõtteks (välistatud ei ole hilisem realiseerimine) sest ma pidin tol momendil arvestama faktiga, et minu väike õde, kes käib kuuendas klassis, võib sattuda just selle sama õpetaja klassi ja märgates sarnasusi perekonnanimes kajastub see minu õe tagumiku peal. See oli asjaolu millega ma pidin leppima, meeldis see mulle või mitte.
*Nädal aega hiljem*
Ma tegin terve see nädal täpselt EISITTAGI. Istusin kodus, teesklesin, et mu kõht valutab ja vaatasin terve päev multikaid. Minust sai Pauligi ja Winstoni peasponsor sest need suitsu-ja kohvikogused olid meeletud mis igapäevaselt kadusid. Tõsi oli tegelikult see, et ma ei julgenud kooli minna. Ma teadsin, et ma pean enda paberid välja võtma.
(Unustasin eelnevalt mainida, et mul jäi juhtkonnaga(eesotsas Jüri Gümnaasiumi direktor) kokkulepe, et kui mul tuleb vene keele kursus negatiivne hinne siis ma pean ennast koolist ise vabastama. Kui ma nüüd hakkan mõtlema siis mitte ühtegi paberit ei allkirjastatud, kuskil ei sõlmitud kokkulepet ega midagi. Ma olin ise lammas, et sellega nõustusin ja endale pähe sülitada lasin)
12. veebruaril saabus see aeg, kus ma leidsin kaks tähtsat kadumaläinud asja enda püksis ning ma läksin kooli ning võtsin paberid välja. Sitaks uhke tunne oli. Ma ei tea isegi miks. See polnud ju tegelikult asi millega uhkustada. Piltlikult öeldes mind ju mängiti nurka ja kavaldati igatepidi üle. Aga ma ei tea. Ju siis tundus see tol hetkel mõistlik tegevus. Küsiti mida ma enda eluga edasi teen. Naljaga vastasin, et 20 minuti pärast hakkab telekast Käsnakalle Kantpüksi multikas ning oleks kole kahju osa vahele jätta, võttes arvesse fakt, et mul on juba nädal aega seda multikat seljataga.
Tegelikult läksin ma koju, vaatasin enda paberid üle ning seadsin suuna linna, et enda paberid teise kooli sisse viia. Haridus ei saa ju puudulikuks jääda. Ma andsin enda paberid uude kooli sisse. Kuna kooli direktor on minule juba vana tuttav siis polnud see mingisugune probleem. Mind oli võetud Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilaste nimekirja. Eelnevalt oli mulle pähe tambitud idee, et seal käivad ainult eluheidikud, narkomaanid, joodikud ja luuserid. Ma kartsin esimest koolipäeva kohutavalt. Õnneks rahustas mind teadmine, et ma pole selles jamas üksi, sest minuga liitus eelmisest koolist klassivend(nüüd pinginaaber) ja seal sees ootas sõbranna(nüüd parim sõbranna).
*Reede, 13 veebruar, esimene koolipäev uues koolis*
Ma ärkan hommikul üles ja ei saa aru mida ma tunnen. Ma olen hirmul aga samas on mul suur huvi. Tunne on sarnane reisile minekuga või midagi sellelaadset. Olgu, panen riidesse, joon kohvi, pesen hambad ja lähen marsale. Ees ootab mu pinginaaber(vaata eelmist lauselõppu kui jäi arusaamatuks) ning me sõidame koos kooli. Terve marsasõit seisan püsti. Kardan. Äkki ma ei meeldi seal kellegile? Äkki istub mu kõrvalpingis "crack hoe"? Äkki saab minust nendesarnane? TÜRA MA KARDAN!
Koolimajja jõudes olin ma juba rahunenud. Klassiruumi jõudes nägin ma klassi 7 inimesega kellest kaks olime meie minu pinginaabriga ja kolmas oli minu eelnevalt mainitud sõbranna. Istudes olin ma juba vana rahu ise. Esimene tund: Muusikaajalugu. Oh, this should be fun. Ma olen ju laulnud Eesti kõige paremas poistekooris, teinud kaasa etendusi, millest mõned inimesed võivad ainult und näha ja ma situn ennast täis mingi muusikaajaloo pärast? Fuck no! Ja nagu ma arvasingi, kõik oligi lihtne. Terve koolipäev oli lihtne. Vabas stiilis. Käisin suitsul millal tahtsin, ostsin kohvi millal tahtsin, lõunasöök oli tund aega varem kui eelmises koolis. Mida kuradit ma põdesin? See koht on ju paradiis!
*kuupäeva ei tea, Esimene töövestlus*
Seal ma enam niiväga ei kartnud. Ma teadsin, et töö on asi, mida ma vajan, et rutiinist pääseda. See oli ju asi, mis oli minu jaoks uus. Ma polnud seda kooli kõrvalt teinud. Ma tundsin ennast kindlalt. See tasus ära. Ma sain endale töö, kus ma olen kõigega rahul. Ülemusega, kollektiiviga, töö sisuga, klientidega, ABSOLUUTSELT KÕIGEGA! See oli see, mida ma vajasin, et ennast tagasi korralikult õigele teele saada. Ma teen tööd, mis teeb mind õnnelikuks. Ja mulle makstakse selle eest. Enam paremaks minna ei saa :)
*kokkuvõte kahe kuu peale*
Ma olen rahunenud. Mul pole stressi juba väga kaua olnud. Mu klassivennad pole narkomaanid ja joodikud. Nad on väga toredad. Muidugi puudub meil selline titelik ühtehoidvus aga samas, eks kõik meist seal on läinud sinna kooli selleks, et saada kätte paber ning kiirelt minekut sealt teha. Ma teenin enda kõik rahad ise. See tähendab, et kõik mis mul endal on vaja, ostan ma enda raha eest. Ma ei küsi enda vanematelt enam raha sest see on ausaltöeldes piinlik minujaoks. Minu kõrval on toetavad inimesed. Ma saan enda perekonnaga läbi paremini kui kunagi varem. Ühtlasi on toimunud minu elus ka muudatus suhtestaatuses, nimelt olen ma vallaline. Kui see pole mõeldud püsima siis see pole mõeldud püsima, lihtne. Ma ootan lihtsalt uuesti "seda õiget" inimest enda kõrvale sest inimene, kes oli minu esimene armastus on läinud oma teed ja mul on kõige siiram heameel selleüle.
Lõppkokkuvõtteks tahan ma tänada enda vene keele õpetajat. Tema oli see "hea inimene", kes lõpetas mu piinad ning tänu kellele ma pidin vahetama kooli ning nägema elu ka teisest vaatenurgast.
Ning lõpuks...Ma ei soovita minna gümnaasiumiteed astuma Jüri Gümnaasiumisse enne, kui direktor on välja vahetatud. Ma garanteerin, et enda gümnaasiumitee jooksul sa kindlasti vestled temaga ning seal kabinetis kaob sinu "tõeline mina". Kindlasti hoia suhted soojad õppealajuhataja Evelin Vanaseljaga, tegu on väga toreda ja abivalmi naisterahvaga, keda mina loodaksin näha järgmise direktorina Jüri Gümnaasiumis ;)
Take care
Mark
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar