Käsi käe vastu ehk mu soomlastest sugulased käisid külas

Tere jälle

Viimasest blogimisest on möödas kohutavalt palju aega. Ma olen tahtnud blogida, ausalt, aga kui ma teen lahti enda inboxi ja vaatan töögraafikut siis jääb mulje, et ma pean isegi vetsu minemiseks võtma  ajutise palgata puhkuse. Uhke värk ühesõnaga.

Aga nagu pealkirjas mainitud, mul käisid sugulased külas ning nad elavad Soomes. Seega, nad näevad ja elavad läbi igapäevaselt seda meile peagi kohalejõudvad pagulaste teemat. Nad elavad Vantaal, Koivukyläs, kus on see peamine pagulaste peatuspaik. Enne, kui sa teksti süvened siis jäta meelde, et ma ei ole rassist. Mul on endalgi mustanahalisi sõpru. Mitte palju kuid siiski on. Ja mul ei ole mustanahaliste vastu midagi. SENIKAUA KUNI SA EI VÄGISTA JA EI TAPA!

Mu noorem sugulane rääkis mulle loo, et tema koolis käis üks poiss. Ta oli pärit sealt islamiriigist või kuskilt sealtpoolt. Ta oli viisakas. Igal hommikul ütles kõigile "Tere" ja lahkudes ütles "Nägemist". Mitu aastat järjest. Sellel poisil oli rahvuskaaslastest sõpru, nii vanemaid kui ka nooremaid. Keegi ei mõtle ju, et viieteist aastane, pealtnäha viisakas poiss võiks kellegile midagi halba teha. Kuid ometi see juhtus. See sama viieteist aastane ohutu poiss vägistas kolme oma sõbraga ära noore tüdruku, õhtul, otse tänaval. Kõige noorem läks noortevanglasse ning vanim neist(18) sai KOLM AASTAT vanglas. Kolm aastat vangistust inimese elu rikkumise eest on liiga vähe. Kuid see paneb mõtlema. Kui läheks olude sunnil tagasi kuskile keskaega. Ajad, kus inimelu võrdus inimeluga, käsi käe vastu. Ma ei mõtle otseloomulikult seda, et vägistajatele luuakse mingisugune rehabilitatsioonikeskus, kus neile karistuseks libestita porgandeid pärakusse toppima hakatakse. Ei! Kui sa enda sugumürsuga järelkasvu loodad toota ainult läbi vägivalla siis sul pole meheau vaja. Tapad inimese ära, elu elu vastu. Surmanuhtluse taastamine Eesti Vabariigis on tegelikult pealtnäha brutaalne. Aga kui kombed jäävad kaugele keskaega toppama siis miks karistused arenevad ning leebemaks muutuvad? Mingisugune tasakaal peaks ideaalis kuskil leiduma.

See postitus on mul valmis olnud juba tükk aega. Ma ei karda kriitikat. Ma tean, et mul on mõttekaaslasi ning inimesi, kes laidavad selle jutu maha ja ütlevad, et mu aju on ületöötamisest vedelaks läinud. Me tegelikult teame sisismas kõik, et sellist olukorda meie demokraatlikus riigis ei tule, kus inimelu hakkab võrduma inimeluga. Kohati kurb, kohati õigustatud. Mul ei ole ühegi inimese vastu midagi. Lihtsalt vaadates naaberriikides ringi, kui hädas nad on enda "külalistega" siis minu kodumaa on viimane koht, kus ma neid võõrustada tahaksin.

Take care
Mark